STOPP! Ka jalgratturid peavad seadust täitma!

EI TOHI: Erki Kuusk näitab märki, mille alt rattaga sissesõitmine on seaduserikkumine.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõtkuvad või stopp-märgi alt peatumata läbi kimavad jalgratturid on liikluspildis üsna tavapärane nähtus. Jalgratturid kipuvad unustama, et ka nemad peavad liiklusseadust järgima. 

“Jalgrattur ei ole jalakäija,” ütleb aastaid koolilastele jalgrattalubade saamiseks kursusi teinud liiklusõpetaja Erki Kuusk. Liiklusmärgid ja -korraldus kehtib ratturile samamoodi nagu teistele sõidukitele. 

Esimese valukohana, mis liikluses silma paistab, toob õpetaja välja ülekäiguraja ületamise ratturite poolt. Tema sõnul läks asi segaseks 2011. aastal, kui ratturitele anti õigus rada ületada sõites. 

“Paraku unustatakse lause teine pool ära,” tõdeb  Kuusk, selgitades, et sõita võib vaid juhul, kui autot ei tule. Sõitval jalgratturil auto suhtes eesõigust ei ole. 

Kui rattur sõiduvahendit käekõrval lükkab, on ta jalakäija ja eelisõigus on olemas. “Tule ratta seljast maha,” soovitab Kuusk kahtluse korral. See teeb olukorra kõigile lihtsamaks ja arusaadavamaks. 

Üks eksimus, mida jalgratturid ise võib-olla tähele ei panegi, on ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõitmine. See pidi olema väga tavaline. Kuusk tuletab meelde, et keelu- ja suunamärgid kehtivad ka ratturile. 

“Jalgrattur tuleb vastu ja on pahane ka veel, kui tähelepanu juhtida,” tunnistab ta. Liiklusõpetaja toob näitena aedlinnakute ühesuunalised tänavad (näiteks Pärna – toim) või Lasteaia tänava pisikese ühesuunalise kitsa jupi, kus lasteaia poolt alatasa ratturid vastu tulevad. 

Kuressaare politseijaoskonna noorsoopolitseinik Ahto Aulik tuletab meelde ka seda, et Eestis on parempoolne liiklus, mistõttu tuleb sõita tänava selles servas, mitte tee keskel või hoopis teisel pool teed. 

Erki Kuusk ütleb, et ratturid peavad sõitma alati üksteise taga. “Kõrvuti sõitmine ei ole mingil juhul lubatud,” toonitab ta. See teeb autodele möödumise raskemaks. 

“Üldiselt ei näe väga sageli sõiduteel liiklemas jalgrattureid, kes nõuetekohaselt suunda näitaksid,” toob Aulik välja veel ühe mure. 

Tundub, nagu inimestel oleks häbi sõidu ajal käega manöövrist märku anda, kuid teadlikumad ratturid seda õnneks siiski teevad. Hea näide sellest olid kevadel ratastel päevaga Saaremaale tiiru peale teinud profiratturid Mihkel Räim ja Steven Kalf koos kaaslastega, kes alati käega oma manöövrist teada andsid.

Kuigi kiivrid ei ole Eestis ratturitele kohustuslikud, soovitavad Kuusk ja Aulik neid siiski kasutada. Linnapildis näeb kiivreid peamiselt lastel, kuid vanemaks saades neid väga kasutada ei taheta. 

Aulik ütleb, et paljudel on kiiver rattasarve küljes, kuid seal ta paraku pead ei kaitse. Erki Kuuse sõnul võib õnnetus alati juhtuda ning kui kiivrit pole, siis suure tõenäosusega lõpeb peaga vastu maad maandumine halvasti. Kuusk toonitab, et kiivrit tuleb kindlasti kanda maanteel sõites. 

Piisab vaid suurel kiirusel sõitva auto peegliriivest vastu jalgratta lenksu ja rattur on otsapidi kraavis. Rääkimata suurte veoautode tekitatavatest õhulainetest, mis selleks mitte valmisolevale ratturile endast tõsist ohtu kujutavad. 

Samamoodi nagu autojuhid, ei tohi ka rattur napsise peaga sõitma minna. Ahto Auliku sõnul on 2020. aasta esimeses pooles tabatud alkoholijoobes ratturite hulk võrdväärne eelmise aasta omaga. Erinevus on joobeastmes: sel aastal on kinnipeetud ratturite joove olnud väga suur. 

Erki Kuusk ütleb, et vanemad inimesed ja lapsevanemad peavad olema noorematele eeskujuks. Värskelt rattaloa saanud lapsed näevad täiskasvanute pealt, et reegleid rikutakse, ja hakkavad ise sama tegema.

Tagasi üles