ERKI AAVIK ⟩ Kuidas küll neeger mind häirib?

Erki Aavik

FOTO: Saarte Hääl

"Õigupoolest peaksin oma tänases kirjatükis piirduma tungiva soovitusega lugeda Saarte Hääle nädalavahetuse rubriiki "Kõne Iffile", kus Ivo Linna ütleb: "Elagu neegrid, kes söövad Eskimo jäätist ja moorapäid!"," kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

Lugesin seda, nagu oleks see otse minu peast Ivo Linna suu läbi lehte pandud – kõigega nõus! Juba selliste sõrmest imetud rassismi- ja šovinismiteemade tärkamise ajast peale. Lühidalt – et järsku ei tohi eesti keeles enam neeger ja eskimo öelda ja muu taoline jama. Lisan Ivo selgele ja arukale seisukohale ühe lihtsustatud analüüsi nähtuse põhjuste asjus. Ja ka ühe väikese märkuse.

Märkus käib Ivo lause kohta, et "Mul tekib tõesti küsimus, kas kellelgi neist arvajatest hakkab mõistus peast minema libisema?" Pigem on nii, et seda, mis tundub minema libisevat, oli juba algusest peale nii vähe, et selle kaotust ei ole märgatagi.

Ähmane maailmapilt

Aga nüüd asja juurde! Üks kuldaväärt omadus, mille peaaegu igaüks meist võib peaaegu igas vanuses endale külge harjutada, on võime kõiksugu asju mitte (nii väga) isiklikult võtta. Siiski võib olla, et meile, hõredalt asustatud väikese rahva putukatele on see keerulisem kui näiteks Berliini, Šanghai, Moskva või Varssavi asukale. Või New Delhi või ükskõik, millise India linna või koguni küla elanikule.

Miks nii? Aga sellepärast, et päris suurlinnas (või ka Hiina või India külas, kus elab sageli mitu miljonit inimest) muutub igaüks, isegi kõige tähtsam Eesti poliitik või ametnik väikeseks ja ... taltsaks. Seal, kus on palju, pole üksik nii oluline. Korraliku mesiniku (ja tegelikult muidugi kogu meie maakera ja inimkonna) jaoks on iga väike mesilinnuke tähtis, aga statistiliselt ei muuda mõnesaja ega isegi mitte mõne tuhande tööka tegelase hukk midagi. Statistiliselt.

Nii ei pane ka suurlinnas keegi meiesugust – ühte inimest – tähele ning Saare- või Muhumaa, samuti Tallinna või Helsingi mastaabiga või lihtsalt omaenese tähtsusega harjunu jaoks võib see vähemalt esialgu häiriv olla. Ja kui juba häiriv, siis ka elu ja enesehinnangut mõjutav. Et see ka tegelikkuses nii on, seda on maailmas ringi käinud avatud inimesed näinud nii Moskvas kui Münchenis, Peterburis kui Pekingis. No ja mis siis?

“Kui kriitiline mass kogukonna liikmeid on ümbritseva suhtes selge silmavaate kaotanud, siis kujunevad õige pea hoiakud, millest küpsevad tüliõunad.”

Aga see, et oma peegelpilti imetledes muutub maailmapilt ähmaseks. Teate ju küll, et kui midagi tükk aega väga lähedalt silmitseda, siis läheb kaugele vaadates pisut aega, enne kui silmad õige fookuse leiavad. Ja see on probleem, sest kui kriitiline mass kogukonna liikmeid on ümbritseva suhtes selge silmavaate kaotanud, siis kujunevad õige pea hoiakud, millest küpsevad tüliõunad. Ja omakorda tekivad igat sorti äärmuslikud ja erinevad seltskonnad, kes tänapäeval ju ka kohe häälekalt oma (eri)õigusi nõudma tükivad. Mis loob omakorda uut hõõrumist ja vaenu. 

Ära süga, kui ei sügele!

Nii et – vähem ego, ehk nagu soovitavad joogid Indias: "Don’t charge, be aware!", võrdlemisi vabas tõlkes: ära anna hinnanguid, võta teadmiseks!

See ei tähenda sugugi ükskõiksust, võõrandumist. Teadmiseks võtmisega piirduda ei tähenda ignoreerida või unustada. See tähendab eelkõige, et iga kirju palli järele ei maksa joosta. Tasub valida, millise palliga mängida, ja isegi siis võib veel vaadata ja valida, kui kaugele ja kui tihedasse põõsastikku pall veereb. Ja kas põõsastikus on ka okkaid... Või ehk on põõsastiku varjus haruldasi taimi, mis uisapäisa trampimise tagajärjel viga või otsa saavad.

Kui hindude igivana tarkus euroopalikumaks tõlkida, siis tehkem järjekordne laen inglise keelest, sest oma vanasõnad ei näi tänaseid otsustajaid köitvat. Nii et ehk on välismaine laen tõhusam: "If it ain’t broke, don’t fix it" ehk kui ei ole katki, siis ära paranda!

Veidi maalähedamas toonis: "If it doesn’t itch, don’t scratch!" – ära süga, kui ei sügele!

Tagasi üles