Ivo Linna: Publik artiste kallistama praegu ei kipu

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

“Vasikavabaduse tunne – nüüd pääsesime, nüüd on kõik hästi! – võib olla petlik,” leiab laulja Ivo Linna.

Minu jaoks hakkasid esinemised pärast kolmekuulist pausi pihta kahe väga kummalise kontserdiga – üks neist Alexela kontserdimajas koos Supernovaga tühjale saalile. Teine, veelgi kummalisem, lauluväljakul autodes istuvale publikule. Interneti vahendusel laulsid koorilauljad meiega koos “Isamaa ilu hoieldes”.

Need kaks esimest pääsukest olid sellised, milletaolisi kogemusi mul varasemast polnud. Loodetavasti rohkem ei tule ka.  Siis hakkas esinemisi tasapisi tulema, nende seas seltskondade jaanipäevad, kus me Antti Kammistega üles astusime. 

Kohalviibinute auks peab ütlema, et hoiti distantsi, igal pool olid desinfitseerimisvahendid ning mõnelgi pool kandis mõni inimene isegi maski. 

Nüüdseks on mul seljataga ka paar tõsist kontserti. Möödunud nädalal andsime Jaak Joala mälestuseks kaks vabaõhukontserti – ühe Viimsis ja teise Peipsi ääres Kasepääl. Rahvast oli palju – ilmselt oli pileteid müüdud nii palju, kui seadus praegu lubab. Aktiivsemad ja nooremad tulid lava ette tantsu lööma. Kus oli kohti vähem ja rahvast rohkem, seal istuti nagu vanasti. Vaoshoitust märgata eriti polnud, rahvas lõbutses täiega. 

Praegusel ajal esineda on väga eriline tunne: rahvas särab, tahab saada üritustest osa, tunda end jälle vabana. Mis neid kontserte vist kõige rohkem iseloomustab – rõõm ja lootus, et ehk on halvad ajad möödas. 

Neil esimestel kontsertidel oli mul tunne, nagu oleksin noor poiss ja astuksin esimest korda lavale. Tohutu võbin oli sees, põlved värisesid – pabistasin, kuidas ikka välja tuleb, kuidas kõlab. Mind valdas ja valdab siiani tohutu entusiasm – imeline tunne on jälle laval olla. Olen publikule erakordselt tänulik.

Ma iga päev mõtlen ja loodan, et ehk meil õnnestub hoiduda teisest ja kolmandast koroonalainest. Et meie esinemised saaksid toimuda tavapärases korras.

Ka pärast koroonalainet on tulnud inimesed publiku seast pärast kontserti küsima, kas nad tohivad end minuga koos pildistada. Muidugi tohivad. Samas olen märganud, et praegusel ajal kallistama väga ei kiputa. Minagi ei kipu. Ega seda maksagi teha enne, kui toimivad vaktsiinid on olemas ja viiruseoht taandunud.  

Siiani on mul jäänud selline harjumus, et kui tuttavatki kätlen, siis pärast ikka desinfitseerin käsi – igaks juhuks. Parem karta kui kahetseda. 

Vasikavabaduse tunne – nüüd pääsesime, nüüd on kõik hästi – võib olla petlik. Võib-olla pabistan liialt, aga parem on end siiski natuke tagasi hoida. Küll need ajad kord paremaks lähevad.