:format(webp)/nginx/o/2020/07/27/13236430t1h590b.jpg)
“Väikesel meresaarel sündinuna, koos kalurilastega rannakülas üleskasvanuna ning hilisemas kirjanikuelus mitmel korral ilmamere laine ära proovinud, olen end üritanud kursis hoida kõige olulisema ja meeldejäävamaga, mis marinistikas loodud,” kirjutab kirjanik Ülo Tuulik.
Jaan Kross on kirja pannud poeetilis-pateetilised luuleread – “Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres”, millest ometigi ei tohi järeldada, nagu oleks kõigil julge pealehakkamise korral võrdväärseid eeldusi mere ja mereelu mõistmiseks ja kirjapanekuks.
Kui me lubame endile rehkendada, mitu protsenti maailmakirjanduse hõlmamatust kirjeldusmahust on viidud meredele ja ookeanidele, aeru-, purje- ja mootorpaatidele, siis on tegu päris napi mahuga.
Mere kui objekti suurus ja äramõistmise kannatlikkust püüdev keerulisus, ennekõike pikaajalise omakogemusliku “kõikuva” kohaloleku vajalikkus on siin üks põhjusi.
Ka on tegu omalaadse aususkompleksiga – mida põhjalikumalt tuntakse merd ja laevu ja merd sõitvaid inimesi, seda selgemaks saab, kui keeruline-usutav on kõige selle adekvaatne kirjapanek. Milles on mere tähendus? Milles ookeanide ääretu vaikuse ja möirgavate tormide meeldejäävus? Miks sunnivad sinine meri ja valged purjed kirja panema romantilisi luuleridu või sugestiivset “armuvalu”-muusikat?…
Nõudlikule lugejale on ju vähe, kui vaid kirjeldatakse mere erinevaid nägusid ja iseloomu eri laiuskraadidel. Mere ja kogu inimelu filosoofiline lahtikirjutamine – kui selline oma absoluutsuses üleüldse võimalik on – tipneb Ernest Hemingway ülev-traagilise proosapoeemiga “Vanamees ja meri”.
Poolast Venemaale väljasaadetute perekonnas sündinud Joseph Conrad, kes sai kaheaastase “alghariduse” Prantsuse purjelaevadel, aga hiljem Inglismaa alustel kapteniks tõusis, on oma mahuka ja sisuka loominguga merekirjanduse patriarh. Islandlane Halldór Laxness sai üleilmselt tunnustust romaaniga “Salka Valka”. Nimetagem siia ritta ka seikleja ja uljuri Jack Londoni.
Siin, Läänemere äärseis Balti rannakülades loeti 30-ndail aastail lätlase Vilis Lācise “Kaluri poega”. Nõukogude perioodi vene kirjanduses jõudis tunnustuseni laevakapten Viktor Konetski.
Kui me jõuame kodurandadele, siis jäävad meelde tõsised pealkirjad: “Karge meri”, “Tuuline rand”, “Tormipoeg”, “Tormid ei taltu”, “Rajud ei rauge” jne.
Et Eesti Vabariigil ei ole praegu oma lipu all sõitvat ookeanilaevastikku, siis jäävad selle nimekirja pikendamise lootused seotuks ennekõike kapten Lembit Uustulndiga, kellel on kõrgem mereharidus, ligi neljakümneaastane laevajuhi kogemus ning suisa pärilik soodumus luua mitte ainult mereproosat, vaid meremuusikatki.
August Mälk, kellele täna oma tähelepanu pöörame, sai oma püsituntuse ja kirjanikumaine esmajoones triloogiaga “Õitsev meri” (1935), “Taeva palge all” (1937) ning “Hea sadam” (1942).
Mälk tundis süvitsi Saaremaa vaeste kalurikülade igapäevaelu ning suutis oma loomingus ühte sünteesida kalurielu raskused kosutava rannaromantikaga, sest napp toimetulek ja kesine toidulaud pole kunagi olnud takistuseks inimhinge kõige sügavamatele ja hellematele tunnetele – armumisele ja armastusele.
“Õitsev meri” on oma realistliku ja tõsise põhikoe juures just seetõttu lõppkokkuvõttes lootust sisendav ja helge.
Nii-öelda toimetulekuliselt võime August Mälku pidada edukaks kirjanikuks. 30-ndail sai ta õige mitmeid auhindu ja stipendiume ja välisreise, krooniks president Pätsi kingitud Lagle talu Tallinna külje all.
Juba keskikka jõudnud Mälkugi puudutas tema maa ja rahva vägivaldne sattumine võõra võimu alla – ta jäi koduta ja kodumaata, Läänemere teisele kaldale.
Sundseis ja elukibedus ei ahendanud tema loomejõudu, mille tunnistajaks kaheosaline “Tee kaevule” (1952, 1953). Mitu aastakümmet oli August Mälk ka välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees.
Sotsialistlikust Eestist üritati läbi kogu nõukogude perioodi keelitada-meelitada Mälku naasma kodumaale. Üllitati “Hea sadam”, aga Mälk mõistis suurepäraselt, et sel virvatulel ei ole pärismajaka usaldusväärsust.
1980. aasta augustikuul, kui olin 40, aga Mälk kohe-kohe saamas 80, seilasin koos Eesti mereuurijatega risti-põiki läbi kogu Läänemere.
Lühikesel sissesõidul Stockholmi helistasin August Mälgule kui kaassaarlasele, kellega mul polnud varasemaid kontakte. Ta kutsus mind külla, aga meie lühike sadamapeatus ei andnud selleks aega. Tänaseni on meeles tema rahulik, tasane ja soe hääl: “Viige siis vähemasti Saaremaale tervisi!” ja väikese pausi järel – “… kui sääl üleüldse keegi mind enam mäletab…” Ka need 40 aastat, mis möödas sellest lühikesest telefonikõnest, ei ole vähendanud lugejahuvi saarlasest merekirjaniku vastu.
Kuressaare Teater uuendab nüüd Lümanda mehe mäletamist ning toob meieni tema menuromaani “Õitsev meri” lavaseade.
Turja talu peremees Laas ja tema poeg Hannes ja Suureõue peretütar Niida räägivad Viki muuseumitalu õuel merest ja kalapüügist, tormidest ja vaikusest ja ka selle pärisõige armastuse leidmisest, milleni teinegi kord pole lihtne jõuda.
Madis Kalmet navigeerib teatri loomelaeva, et Mälgu mahapandud kursist kinni pidada.
/nginx/o/2009/01/03/112375t1h704e.jpg)