/nginx/o/2019/06/06/12235734t1hd397.jpg)
"Harva ajalehti lugedes jääb paljugi märkamata. Õnneks, sest valdava osaga uudistest pole mul midagi peale hakata. Mõnikord võib aga viljakale arvamuspäevale sattuda. Juhtub ka nii, et pealtnäha täiesti erinevad teemad käivad justkui ühte jalga," kirjutab kolumnist Erki Aavik.
Eerik Niiles Kross kirjutas siseministeeriumi kavast nõuda krüpteeritud sideäppide pakkujailt vestluste ja sõnumite salvestamist ning lahtimuukimiseks vajalikku võtit – selleks, et riigiasutused saaksid vajaduse (loe: soovi) korral meid kõiki jälgida (Postimees, 3. august 2020: "Krüptoäpardus siseministeeriumis").
Krossi toodud võrdluste hulgas on kõige otsekohesem ja samas ka kõige ootamatum võrdlus tavalise – vanaaegse – kirjavahetusega: "Kui siseministeerium näeb äppides sarnasust telefonikõnega, siis suurem on sarnasus paberpostiga, kus kirjasõbrad on otsustanud kasutada omavahel kokkulepitud koodi. Nüüd tahab siseministeerium, et Eesti Post peab olema kolmas kooditeadja, kõigist sellistest kirjadest koopia tegema ja nõudmise korral dekodeeritult riigile üle andma. Muidu turul tegutseda ei tohi."
Kinnisvaramaaklerite koda kurjustab nendega, kes ei ole nende klubi (koja) liikmed või siis nendega, kellel ei ole ametiühinguga sarnase organisatsiooni poolt välja antavat kutsetunnistust (Postimees: "Roosa särk selga ja notarisse: riik ei tõmba libamaaklereid liistule").
Tõenäoliselt on see kinnisvaraturu kvaliteedi jaoks hea, et leidub seltskond, kes püüab kehtestada teatud norme, mille täitmise kohta peaks omakorda kinnituse andma vastav kutsetunnistus.
Teisalt aga – kus on piir, mis peaks olema nende ametite vahel, mis nõuavad mingit riiklikku või ühiskondlikku reguleerimist ja mida peaks (pigem koguni – peab!) saama vabal turul pidada ilma täiendavate piiranguteta?!
Seda ju vaba turg tähendabki – turul vabalt kauplemist, ning siinkohal ei tähenda sõna turg mingit konkreetset platsi, vaid kõiki võimalikke kundesid, Eestile eelkõige Euroopa Liidu ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmena teatud tingimustel kogu maailma. (Ja ega keegi ei keela Eesti ettevõtjal ju kaubelda ka Eritrea, Djibouti või Põhja-Korea isikutega, kuigi sealne turg ei ole meie mõistes kaugeltki vaba.)
Sellesama loogika alusel võiks iga valdkonna teatud seltskond luua oma organisatsiooni (nagu paljud on teinudki) ja hakata jagama kutsetunnistusi (mida mõned teevad ja enamik mitte) ning veidi hiljem esineda nõudmisega, et kel pole klubi liikmekaarti, see ärgu turule tükkigu.
No näiteks et kes pole kennelliidu liige, see ei tohi koera pidada ning riik peab seda kontrollima ja reguleerima (kehtetu koera konfiskeerima...).
Hea küll, koerapidamine on pigem harrastuslik tegevus, niisiis võtkem kaubanduslik-äriline näide: kui vastavat kutsetunnistust ei ole, siis muru niitma ei kõlba! Riik korraldagu, et kõik libalabidamehed ja -naised lahti lastakse!
Keskealise (?) heledama nahavärviga vastassugupoolest huvitatud meessoost isikuna olen ma täiesti ükskõikne, kelle vastu keegi teine huvi tunneb, kuidas oma elu korraldab. Sealjuures kehtib selline hoiak nii sõprade, lihtsalt tuttavate ja võhivõõraste suhtes.
Tõsi, minu meelest on omasooiharate ja ka kõigi teiste puhul oma eelistuste või elukorralduse igasugune teistele pealesurumine asjata ning võtab sageli provokatsiooni vormi. Aga eks inimesed ongi sageli agressiivsed. Nii ühed kui teised.
Sundisin (!) end lugema niinimetatud traditsioonilise peremudeli pooldajate ja igasuguste teiste kooselu vormide eest seisjate avalikku "vestlust". Ja meenus vanasõna pajast ja katlast... kuid ma ei arva, et nad ühed mustad mõlemad on (ei tea, kas vanasõnu peab kah rassisallivuse seisukohast redigeerima?). Lihtsalt – sinu vabadus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.
Omasooiharus on sama vana nähtus kui inimkond, sellega võitlemisest, õigemini tulutust ja tobedast võitlemisest laiemalt on humoristlikult kirjutanud näiteks Miguel de Cervantes (ja paljud teised).
Kuritegevus on samuti inimkonna eakaaslane ning sellega võitlemise puhul on kõige keerulisem küsimus, kuidas piirata kurikaelu nii, et korralike inimeste elu kah kuidagi võimalik on?!
Ja vabal turul on ikka ja alati ühed püüdnud teisi piirata, kuid igasugune piirang kahandab vaba turgu ning kahjustab ostjate võimalusi valida ja saada osa võistlevast pakkumisest.
Kolm väga erinevat nähtust on pärit samast kännust – sallimatusest. Sallimatus on aga rumaluse laps.