MART LAAR ⟩ Kõne Saaremaa ämmalt: Moskvas on mingi jama!

Mart Laar. Foto: Liis Treimann/Postimees

Poliitik Mart Laar meenutab, et esimene info riigipöördekatsest Moskvas jõudis temani telefoni teel Saaremaalt, Saare Kaluri raadiosõlmes töötavalt ämmalt, kes teatas, et kalalaevadega sidet pidades kuulsid nad, et Moskvas on midagi lahti, ja keeraku ta kohe raadio lahti.

20. augustil 1991 olin seal, kus olema pidin, ehk Tallinnas Toompeal, hääletamas otsust Eesti riiklikust iseseisvusest. Olime olnud perega – abikaasa ja lastega – Saaremaal ja mina olin tööle tagasi sõitnud, pere aga jäänud veel Saaremaale, et suvest viimast võtta ja siis järele sõita – poeg Mihkel pidi sügisel esimesse klassi minema. 

Olukord oli tavapäraselt ärev, aga eks ta oli selline olnud juba mõnda aega. Midagi säärast aga, mis nüüd toimuma hakkas, ei osanud ent küll ennustada. Samas olime pärast 1991. aasta jaanuarisündmusi kõigeks valmis. 

Läbikukkunud putš

19. augusti varahommikul helistati ootamatult Saaremaalt ning Saare Kaluri raadiosõlmes töötav ämm teatas, et kalalaevadega sidet pidades kuulsid nad, et Moskvas on midagi lahti, ja keeraku me kohe raadio lahti. Tegin seda ja sealt tulid juba sõnumid Gorbatšovi ootamatust haigestumisest ja asendamisest mingi komiteega. Mäletan, et sel hetkel käis mul peast läbi kaks mõtet. Esiteks, et nüüd on Nõukogude Liidul igatahes kriips peal – sellest jamast ta enam välja ei tule. Kuidas täpselt, ei tea, aga nüüd on tõesti kõik. Ja teiseks, et Nõukogude Liidus ei osata ikka tõesti kohe midagi korralikult teha – isegi sõjaväelist riigipööret mitte. Et mulle teatatakse sellest koju telefoni teel, et massiteabevahendid töötavad ja minusugused üldse veel vabaduses viibivad, näitab, et see putš-putšike on juba praeguseks läbi kukkunud.

Seda, et see loomulikult nii kiiresti ja sedavõrd väikeste ohvritega lõppeb, poleks osanud loota. Andsin omastele teada, et nüüd läheb meil siin kiireks, püsigu esialgu Saaremaal, sest see on hetkel Eestis kõige turvalisem paik, üritan õhtul helistada. 

"Edasine möödus juba otsekui unenäos – mõne päeva jooksul sai teoks praktiliselt kõik, millest olime unistanud, kuid mitte julgenud loota.”

Päev möödus aruteludel Toompeal ja Kulleri pubi tagatoas ning ettevalmistustes tegevuse jätkamiseks ka siis, kui siin sõjaseisukord kehtestatakse. Meil polnud mingit illusiooni, et seda teha ei üritataks ega täiendavaid üksusi sisse ei toodaks. Ilmselt olime sunnitud edasi tegutsema põranda all. Olime otsustanud ise kohale jääda, muu maailmaga ühenduse säilitada – selleks oli vajalik tehnika juba varem hangitud – ning vastutegevust jätkata.

Unistused said teoks

Mäletan, kuidas Toivo Jürgenson Kulleri tagatoas näpunäiteid jagas, kuidas käepäraste vahenditega erinevaid objekte rivist välja lüüa. Naised ja lapsed olime aga otsustanud võimaluse korral Eestist minema toimetada, sellekski oli ettevalmistusi juba varem tehtud. Saaremaa mängis kõigis neis kavades oma asukoha tõttu erilist rolli. 

Õhtul helistasingi Saaremaale ja sain abikaasa Katrini kätte. Selgitasin, et hetkel on Saaremaa kahtluseta kõige parem koht, kus tal lastega olla, mina aga pean Tallinna jääma. Tema pakkus, et jätab lapsed vanemate juurde ja üritab samuti Tallinna jõuda. Keelasin selle kategooriliselt ära ja käskisin Saaremaale jääda. Võtan ühendust, kui saan. 

Järgmine päev kulus Tallinnas nagu eelmine: nõupidamine nõupidamise otsa, ettevalmistused, ärevus. Kuni enne keskööd tegime ära, milleks Toompeale tulnud olime. Käisin konspiratiivkortereid kontrollimas ja raadiomaja juures. Kui vastu hommikut lõpuks koju jõudsin, leidsin eest abikaasa, kes teatas, et võin tema peale nüüd pahandada palju tahan, tema leiab, et tema koht on siin ja ta ei mõtlegi kuhugi minna. Oli lapsed vanemate juurde jätnud ja ise viimase lennukiga Tallinna jõudnud.

Nii me siis istusime seal ja püüdsime erinevatest teabeallikatest aimu saada, mis siis ikkagi toimumas on. Hommikuks hakkas kuidagi tunduma, et riigipööre hakkab kuidagi ära vajuma ja ka Eestis ei toimunud nagu midagi – mis oli hea uudis. 

Hommiku jooksul sai selgeks, et pööre oligi toimunud. Edasine möödus juba otsekui unenäos – mõne päeva jooksul sai teoks praktiliselt kõik, millest olime unistanud, kuid mitte julgenud loota. Aasta lõpuks oli Nõukogude Liit end laiali saatnud.

Takkajärgi võib kõik see tunduda loomuliku, vaat et enesestmõistetavana, sel ajal polnud ta seda aga mitte. Sel ajal oli see absoluutselt imeline. Imeline oli ka see, et 1. septembril 1991. aastal sai poeg Mihkel esimesse klassi minna juba iseseisvas Eestis. Oli ikka hea tunne küll.