/nginx/o/2020/08/26/13300349t1h67aa.jpg)
Marta Kivi. Meie Marta. Kohtusime esmakordselt detsembris 2013, kuid mul on tunne, nagu oleksin Martat tundnud kogu oma elu. Olid imelised aastad ning südamlikud kohtumised. Meie viimasel kohtumisel veebruarikuus rääkis Marta suure armastusega oma lapsepõlvekoolist Tornimäel, kus töötas mitmed aastad õpetajana ning isa jälgedes astudes oli ka koolijuht. Oli imeline kuulata, kui suure pühendumusega jutustas Marta oma tööst, oma õpilastest. Ta mäletas neist igaüht.
Martal oli laual palju kõrgelt saadetud õnnitlusi, kuid eriti rõõmustasid tervitused Tornimäelt ning endistelt õpilastelt saabunud postkaardid.
Marta. Imeline naine. Imeline õpetaja. Hea sõnaga on Martat meenutanud õpilased, kellega olen vestelnud, ning kunagised kolleegid. Marta oli alati positiivne, rahulik ja konkreetne. Ta ise meenutas, et on vihastanud vaid ühe korra. Küllap oli selleks siis ikka väga tõsine põhjus.
Mina usun, et tema positiivsus mõjus palju nii õpilastele kui ka töökaaslastele. Minulegi. Kuigi kohtusime vaid sünnipäevadel. Läbi seitsme aasta. Neil kohtumistel õppisin Martalt palju. Tuleb tunnistada, et tema mõtted, soovitused ja vaated on mõjutanud ka minu valikuid. Kõige olulisemad on inimesed. Panustamine õpilaste tegevusse, investeering laste ja töötajate heaolu tähtsaks pidades. Meil jäi veel palju rääkida. Lahkus väga lähedane ja armas inimene. Aitäh, et saime koos veeta just nii palju, kui meile antud!
Marta jääb meie koolis aukohale. Nii palju on öelda, ent ometi ei ole võimalik seda kõike sõnadesse panna. Tornimäe tüdruk Marta. Siin sai Sinu elu alguse, siia tuled sa tagasi.