Pigem keelata, kui õppida ja areneda?

Harry Raudvere

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Millal ükskord jõuab ametnikeni ja poliitikuteni, et seaduste üleregulatsioon on stagnatsiooni suurim ja olulisim tegur?” kirjutab ettevõtja Harry Raudvere.

Viibisin Saaremaa planeeringu eskiisi avalikul arutelul Torgus. Üllatava sõnavõtuga esines Aivar Pohlak, kes peab end ka kohalikuks elanikuks. Ta ütles, et kui ta saaks, siis peksaks ta läbi saalis viibiva meretuuleparki arendava tartlase Kuido Kartau ja viskaks ta saalist välja. Aga kahjuks ta seda teha ei saavat, kuid emotsionaalselt teeks ta seda kindlasti. Tema avaldus teenis ära enamiku koosviibijate suure tunnustuse, mida väljendati tormilise aplausiga. Kultuuritust, nagu ka rikkust, ei saavat varjata.

Planeeringu arutelu tekitas minus vastandlikke mõtteid, mida ma väljendasin ka oma kirjas arutelu juhtinud Saaremaa vallaarhitektile Mark Grimitlihtile.

Planeeringu autorid väitsid, et mitte ükski planeering Saaremaal ei sisalda ega ole sisaldanud tuulegeneraatorite paigaldamist Saaremaale. See väide ei päde, sest kehtestatud Mustjala valla külade üldplaneering näeb ette määratud tootmisalal järgmised tegevused: tööstuse, tuulegeneraatorite, mäetööstus- jt tootmisehitiste ja neid teenindavate infrastruktuuride ehitamiseks ette nähtud ala ning nendest tulenevad mõjualad.

Üleregulatsioon kui ohutegur

Olen veendunud, et Saaremaa arenguperspektiive silmas pidades ei tohiks emotsioonidele tuginedes rakendada ja planeeringus kehtestada suuremaid piiranguid ettevõtjate majandustegevusele, kui seda nõuavad kehtivad seadused! Planeeringus nähakse ette, et tuulegeneraatori kaugus võiks olla minimaalselt 1000 meetrit majast või elamisest? Aga kui majaomanik tahab oma maale ja maja lähedale paigaldada tuulegeneraatorit just nii, nagu seda on tehtud paljudes Euroopa riikides? Mis siis saab? Siis viitab vald planeeringule ja kinnitab, et planeeringule tuginedes ei ole see lubatud. Millal ükskord jõuab ametnike ja poliitikuteni, et seaduste üleregulatsioon on stagnatsiooni suurim ja olulisim tegur? Ja kas me oleme siin globaliseeruvas maailmas nii jõukad, et ise oma majanduslikke võimalusi piirata sellepärast, et kellelegi järjekordselt midagi ei meeldi? Või ollakse lihtsalt nii rumalad ja harimatud, et kardetakse kõike, millest aru ei saada? Õigus, lihtsam on keelata, kui õppida ja areneda.

Mereäärne ehituskeeluvöönd peaks piirduma veekaitsevööndiga ja mitte sentimeetritki enam. See ei tohi sõltuda ühegi isiku suvast.

Eralautrikoht ja erasadam ei saa olla omaniku tahte vastaselt avalikult kasutatavad. Sinna ei pea viima avalikult kasutatavad teed. Kui keegi sadamat kasutada soovib, siis ainult lepingu alusel. Selline ongi kapitalism, mitte nii, nagu seda praegune planeeringu eskiis sotsialistlikult lahti mõtestada püüab.

Torgu inimeste soovid ja emotsioonid on arusaadavad, aga paljud kohalikest elanikest elavad mingil määral sotsiaaltoetustest ja seejuures kiputakse unustama, et kui pole ettevõtjaid, kes neid üleval peavad, siis ei kesta ka nende põli pikalt. Saaremaa planeeringusse on sisse kodeeritud konservatiivsus, mis on paratamatult vaesuskultuuri lahutamatu osa ning jätab arvestamata ja realiseerimata palju potentsiaalseid võimalusi.

Majanduslik areng ja loodus saavad edukalt koos eksisteerida. Tulevikku ei tohi planeerida kellegi meeldimiste või mittemeeldimiste järgi. Tulevikku suunatud planeering ei saa ega tohi olla rajatud emotsioonidele või sümpaatiatele. Planeering on dokument, mille alusel kujundatakse elu tulevikus. Planeeringu koostamine nõuab eelkõige tarkust.

Jänkidel on ütlus: looge võimalused ja inimesed tulevad. See väljendub juba Varese sadama süvendamises ja kordategemises. Tulevad kalamehed, turistid, kohalikud inimesed saavad leiva lauale. Aga Tiit Vimberg, kes kipub volitusteta rääkima külarahva nimel, on ikka ja jälle seadustega lubatu vastu. Mul on siiralt kahju, et ma andestasin talle kohtus anonüümse sõimu ja mõnitamise. Inimesena ta ei väärinud seda.

Karuteene piirkonna arengule

Jah, ma mõistan valla poliitikuid, kelle ülim soov on saada järgmisel valimistel tagasivalituks (sest muuks ja iseseisvaks eluks ettevõtjatena ei ole nad usutavasti suutelised). 

Nad on häälte nimel valmis tulema rahva emotsioonidele vastu ega soovi minna kohalike kogukondade kisakõridega konflikti, rääkides samas kaasamise tähtsusest. Sellega tehakse aga karuteene kogu piirkonna arengule, sest jälle löövad hetkeemotsioonid üle pea kokku ja ratsionaalsus ning ettenägelikkus jäävad tahaplaanile. 

Meie demokraatlikus süsteemis usutakse, et kõigil peaksid olema mitte ainult seaduslikud õigused, vaid ka võrdne mõju avalikkusele, olenemata sellest, kas neil on selleks vajalikud omadused või mitte. Selline tee viib lõppkokkuvõttes kuristikku.

Jaan Leivategija: tähtis on leida tasakaal

Jaan Leivategija

FOTO: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Nõustun arvamusloo autori Harry Raudvere seisukohaga, et majanduslik areng ja loodus saavad edukalt koos eksisteerida. Loomulikult saavad, aga mitte teineteise arvel,” kirjutab Saaremaa abivallavanem Jaan Leivategija. “Seega tuleb leida tasakaalupunkt majandusliku huvi, looduse ja elukeskkonna vahel.” 

Võtme selle mõistmiseks annab planeerimisseadus, mis ütleb järgmist: “Käesoleva seaduse eesmärk on erinevate huvide tasakaalustamine. Planeerimisseadus seab eesmärgiks luua ruumilise planeerimise kaudu eeldused ühiskonnaliikmete vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu, maakasutuse, kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut.” 

Seega peame me planeerimise käigus saavutama osapoolte vahel mõistliku kokkuleppe selles, kus on Saaremaal tulevikus näiteks tuuleparkide või ka üksikute elektrituulikute püstitamiseks sobivad alad ja kus sellist tegevust tuleb vältida. 

On loomulik, et see teema kutsub esile vastakaid arvamusi. Kindlasti on veel neid rohkem või vähem konfliktseid teemasid, mida planeerimise käigus lahendada tuleb. Kokkuleppeid saab sõlmida diskussiooni käigus ja praegu ju sellised arutelud ka käivad. Mulle meeldiks, kui need arutelud oleksid vähem kantud emotsioonist ja rohkem argumentidest ning toimuksid oma oponendi suhtes lugupidavalt.

Ma ei arva, et üldplaneeringu eelnõu puhul on tegu väga konservatiivse või keelava dokumendiga. Pigem tuleb sellesse suhtuda kui võimalusi loovasse planeeringusse, aga täna on tegu alles eelnõuga, mis oli avalikkuse ees esimesel arutelude ringil. 

Kindlasti tulevad nende arutelude põhjal eelnõus korrektuurid, järgnevad uued arutelud ja vaidlused ning lõpuks jõuame mõistlike lahendusteni,  nii et ka eelviidatud eesmärgid täidetud saavad.

Tagasi üles
Back