“Vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi. Jah, kui kuulajaskond on piisavalt intelligentne, saamaks aru, mida kurjus plaanib,” mõtiskleb kuressaarlane Siret Liiv.
Palun ära pisenda mind!
Milline on sinu eesmärk inimsuhetes? Tahad olla keegi, kes vallutab maailma, tehes seda vahendeid valimata? Selliseid on, aga õnneks vähe. Sellised saavutavadki selle, mida nad tahavad, sest nende südametunnistuse uks on kõvasti kinni. Ainult nii jõuavad sellised inimesed eesmärgini ja kiiremini kui keegi teine. Ja kahjuks korraldavad ka maailmas palju pahandust.
Tahad olla keegi, kellest peetakse lugu, keda armastatakse ja kes inimestele meeldib? Selleks tuleb olla siiras ja kaastundlik, konkreetne ja aus, aga mitte liiga. Selleks tuleb olla aval, sõbralik ja delikaatne.
See, kui kõigi kohta kõike tead, ei kasvata lugupidamist ega usaldust. See tekitab umbusaldust ja kasvatab kartust, kuid mitte aukartust. Aukartust kasvatab sinu enesekindlus, teadlikkus, professionaalsus, südamlikkus ja südamest tulev headus.
Olen vahel ikka inimesi ja nende tegemisi kõrvalt vaadeldes mõelnud, kui kummaline see on, et kaks inimest võivad teha täpselt sama asja. Üks saab teiste poolt ausse tõstetud, teine aga rapsib ja rapsib, ent tulemus on ikka kesine. Kui hakkad lähemalt vaatama, saad aru, et tegelikult teevad need kaks inimest ainult näiliselt sama asja. Ühe tegevusel on päriselt ka sügav sisu, teisel aga särab vaid väline promo.
Vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi. Jah, kui kuulajaskond on piisavalt intelligentne, saamaks aru, mida kurjus plaanib. Kui aga publikus on piisavalt kadedust, siis on õde õelus kohe platsis ja kaugel sealt siis vend alatuski enam on.
Mul on olnud kunagi üks õpilane, kes targa poisina teadis väga hästi hea ja kurja, õige ja vale vahet. Seda hirmutavam oli teadmine, et ta teebki kurja ja külvab hirmu, sest "nii saan ma selle, mida tahan, palju kiiremini" olid tema sõnad. Seda väikest poissi eristab tavalistest alatutest inimestest see, et ta oli piisavalt tark, et osata hinnata oma vastase mõjujõudu, tarkust ja hoolimise väge. Ta teadis, et mõne inimese armastus on piisavalt tugev, et jõuda ka temani. Ka siis, kui ta on valinud alatud võtted. Nii nagu teised, pidas ka tema lugu õilsatest eesmärkidest õige inimese kätes. Ta ei pisendanud oma vastast kunagi.
Tavalised "rööprähklejad", kes ennast hirmsasti tõestada püüavad, aga ei oska näha ega lugu pidada. Neid ei iseloomusta tarkus, vaid saamahimu. Sellel viimasel pole aga otsa ega äärt.
Selle teise inimese pisendamisega on tõesti nii, et ebakindlad, eneses kahtlevad, kuid maailma vallutamise sooviga inimesed hakkavad ennast tõstma, püüdes teist inimest pisendada. Rääkides temast halba. Pookides temale külge alatuid tegusid, mille peale südametunnistusega inimene vaevu julgeb mõelda.
Nende tegemised on pealtnäha niivõrd intensiivsed, et kõrvalt vaadates jääb mulje – küll on üks tubli inimene.
Ja nii need inimsuhted ongi nagu üks lõputu rägastik ja tupikuga lõppev labürint, sest seal sibab pidevalt ringi neid, kes ei oska või ei taha teha koostööd või kes, nähes võimalust ennast esile tõsta, unustavad kaaslased ja nende panuse ning soojendavad ennast päikese all kuni võimalik.
Vahel tahaks osata samaga vastata, olles õel ja alatu, kuid minu kasvatus ja südametunnistus ei luba seda. Tuleb omandada vaid enesekaitsevõtted nii, et jääd ise ellu ja teine ka, aga lihtsalt teed ta võimalikult kahjutuks. Enamalt jaolt palun ma aga enesele tarkust, et üle olla. Mõistmist ja kannatlikkust, et mõista. Suutlikkust andestada, jaksu, et edasi minna. Ja vahel tahaks nii kasutada ütlust: "Issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!" Või siis lihtsalt öelda: "Palun ära pisenda mind!"