/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2019/01/10/12125699t1h4a8d.jpg)
“Sularaha lõppvaatus tuleb järjest lähemale ja selle toovad seitsmepenikoorma sammudega kätte meie kodused võsukesed. See ei pea aga tähendama, et digiajastu lapsed raha olemust või väärtust ei mõista, kirjutab Äripäeva arvamustoimetuse juht, muhulane Neeme Korv.
Neil päevil avaldas Bloomberg artikli, mis maalis üsna mureliku pildi sularahata elust Rootsi näitel. Meie ülemere-naaber on nimelt üks neid riike, kus praegu väidetavalt kõige vähem sularaha ringleb – kõigest 1,3% sisemajanduse kogutoodangust. Euroalal on sama näitaja enam kui 10%.
Viiruse aeg on aga sularaha käibele jõulist hoopi andmas. Rootsi pank Klarna AB on avaldanud, et viiruse ajal on kontaktivabade kaardimaksete arv kasvanud 63 protsendilt 73 protsendile. Inimesed ei taha münte puudutada ja nuppe vajutada, märkis pank. Artiklis kirjutatakse, et 18–34-aastastest rootslastest ei kasuta kolmveerand sularaha kunagi või kasutab haruharva.
Juba enne koroonat hakkas Rootsi riigipank Riksbank tegelema digitaalse valuuta tehnoloogiaga. Bloomberg tsiteerib Riksbanki presidenti Stefan Ingvesi, kelle meelest tuleb seaduseandjail kiirustada, sest mõnelgi noorel rootslasel polevat tema hinnangul juba praegu aimugi, kuidas sularaha – päris raha – välja näeb. Tema hinnangul tuleb siiski tagada, et pankadel säiliks mingigi miinimumvõime käidelda füüsiliselt sularaha. Sest ehkki sularahata finantsmaailmas saab kergemini jälile rahapesule ja maksupettustele, on siiski võimalus, et süsteemid kukuvad maha, korraldatakse küberrünnakuid jne.
“Kui mõni laps arvab, et “raha tuleb seina seest”, on mingid vajalikud jutud ilmselt ära jäänud. Või tasuks vanemal endal “Pinocchio” uuesti läbi lugeda.”
Kõige enam mõjutavad aga sularaha hääbumist need, kes ise raha ei teeni – lapsed. Sel suvel läbi viidud uuringu järgi saab vaid 16% Rootsi lastest taskuraha sulas. Riigis on pangad toonud turule järjest enam lastele suunatud tooteid, kontode haldamine kolib ei kuhugi mujale kui mobiiltelefoni. Sest see on juba igal kooliealisel taskus. Hüvasti, hoiupõrsas!
Kust tuleb lapse taskuraha? Ennekõike vanematelt, aga väga sageli ka vanavanematelt, näiteks sünnipäevakingina. Olen kaugel arvamusest, et Eesti vanemaealised elavad nagu kuninga kassid, aga fakt on see, et vanemaealiste majanduslik kindlusetunne järjest kasvab. Statistikaameti andmeil töötas mullu vähemalt ühe päeva 46% vanavanematest. Elukogenumad inimesed vajavad vähem ja oskavad säästa. Sageli elatakse mitte üürikorteris, vaid oma elamispinnal, mis vähendab oluliselt olmekulusid. Ning vanavanemad on helde käega, seda teame kõik.
Ja muidugi võib laps endale ise taskuraha teenida. Nii hea ettekujutuse raha väärtusest kui 100 eurot saab higi ja vahest ka pisaratega. Võib-olla isegi kõige parema, kui taskuraha allikaid omavahel kõrvutada. Suvel võib hooajatööna müüa jäätist või töötada mõnes turismitalus, käia malevas. Ent tunnen ka üht ettevõtlikku 16-aastast kaupmeest, kelle peamiseks huvialaks on kõikvõimalik vanakraam.
“Et lapse kätte raha ei usta, millega ta midagi peale ei tea hakata? Ma arvan, see on üsna igapäine uudis! – Raha on jumal neile loonud, kes teda oskavad sigitada.” Nii ütleb ärimees Vestmann Vestmanni uulitsast Eduard Vilde “Pisuhännas”. Praegu on ajad teised. Briti komöödiasarjas “Minu pere” oskab põhikooliealine perepoeg börsil raha paigutada. Mõne mu tuttava lapsed tegelevad samuti investeerimisega. Vanemliku järelevalve all muidugi, alaealise puhul on see eeldus.
Kõigi loetletud võimaluste puhul on üsna tõenäoline, et pigem on taskuraha digitaalne, viipemakseid tehakse kaardi või nutitelefoniga. Ka mina näiteks kannan taskuraha lapse arvele. Sest miks peaks see olema halb, kui lapsel avaneb pidevalt võimalus oma kontoseisu jälgida, kulutusi kontrollida? Või koguda, näiteks. Rahajutte on ekraani ees isegi lihtsam rääkida kui münte lugedes, leian ma. Kui mõni laps arvab, et “raha tuleb seina seest”, on mingid vajalikud jutud ilmselt ära jäänud. Või tasuks vanemal endal “Pinocchio” uuesti läbi lugeda.
Mõneti hämmastav, et Eesti kooliprogrammis õpetatakse ajakirjanduse olemust endiselt paberlehe näitel, esimene hariduslik kokkupuude rahaga tehakse paberkupüüride ja müntide abil. Lastele suunatud paberajalehti võib ju välja anda, aga neid tellivad (ja sageli ka loevad) vanemad ja vanavanemad, kes on sellise kandjaga lihtsalt harjunud. Paberraha ja mündid pakuvad matemaatikas võimalusi teha vahvaid tekstülesandeid, kuid sisulist-elulist tähendust need lastele ei oma. Õppekavad on väga inertsed süsteemid. Ilmselt on õpetajail lihtsam käia endist rada, kuid senised käsitlused vajaksid muutmist.
Ka minu ehk 40+aastaste meelest on telefon lihtsustatult öeldes helistamiseks, aga minu teismelistele lastele avaneb sedakaudu maailm ja maailma tunnetus. Nad ei vaja millegi olemuse tajumiseks sellega füüsilist kontakti. See, kui taskus ei kõlise mündid, vaid raha kantakse arvele, pakub võimalust raha väärtuse ehk isegi paremaks mõistmiseks. Meil on kahtlemata raske sellest aru saada, aga eks pöördelistel aegadel elamine nõuagi elukestvat õpet.
Viimasel ajal räägitakse palju lastele tuleviku kindlustamisest investeeringute näol. Kuigi kontot avades mõtleb ilmselt enamik inimesi mingile konkreetsele rahasummale, siis küllap on peale minu veel mõni, kes kavatseb üle anda hoopis portfelli. Sest tont seda teab, milline turuseis iseseisvasse ellu astumise momendil parasjagu on. Väärtpabereid rahaks teha jõuab alati, aga vahest on noorel inimesel päris õpetlik näha, mida pikaajaline tootlus teha suudab.
Ilmunud 13. septembril Äripäevas