“Autode parkimise ja möödatuhisemiseta oleks Kuressaare kesklinnas ruumi oluliselt rohkem ning jalgsi ja ratastoolis liikuja tunneks end turvaliselt,” leiab Eesti liikumispuudega inimeste liidu tegevjuht Lili Tiri.
Kuressaare südalinn sobigu ka ratastoolis liikujale
11. septembril kohtus Eesti liikumispuudega inimeste liidu (ELIL) juhatus Saare maakonna invaühinguga. Lisaks Saare maakonna invaühingu juhile Ingrid Põldemaale ja ühingu kauaaegsetele liikmetele, kes meid vastu võtsid, tulid kohtumisele ka Saaremaa abivallavanem Marili Niits ja sotsiaalosakonna juhataja Mare Naaber.
Liikumispuudega inimestele mõeldud teenuste osas on Saaremaal tänu erinevatele pilootprojektidele toimunud hüppelised arengud ning igaüks saab vajalikke tugiteenuseid vastavalt oma vajadustele. Kuna valla esindajad tundsid enim muret Kuressaare kesklinna ligipääsetavuse pärast, testis ELIL-i juhatus linnaruumi meeleldi.
Põiked sõiduteele
Jagatud linnaruumi ei ole Eestis just palju praktiseeritud. Esimene katsumus tervitas meid invaparkimiskoha otsimisel. Invakohad on muu tänavapinnaga sama tooni ja tähistatud ainult posti külge kinnitatud märgiga, mis kahjuks ei olnud meie sõidusuunda arvestades nähtav.
Ka invaparkimiskoha paigutus tekitas probleeme, kuna ratastooliga sõitjaid tuli invabussist maha laadida otse sõiduteele. Tagaliftiga buss vajab oluliselt enam ruumi, et reisijad mugavalt ja turvaliselt maha panna. Järgmisel korral teame paremini, kus parkimiskohad asuvad ja et buss tasub ninaga tänava poole parkida.
Huvitav on kesklinnas ka lahendus, kus jalakäijate ja ka ratastoolis liikujatele mõeldud liikumisruum piirneb ühelt poolt hoonetega, teiselt poolt aga autode parkimiskohtadega. Ja – oh üllatust! – iga veidikese maa järel on sel teel mõne kohviku terrass. Tuli minna ratturitele mõeldud alale. Ka seal osutus ruum kitsaks – ratastoolid võtsid nii palju ruumi, et lapsevankriga jalutajast tuli mööduda sõiduteed kasutades.
Kaunis tihe liiklus pani meid mõtlema, kas tavaliiklejail peab võimaldama Kuressaare keskväljakult läbi sõita ja parkida. Vahest võiks selleks kasutada paralleeltänavaid? Autode parkimise ja möödatuhisemiseta (võrreldes ratastooli ja jalakäija kiirusega) oleks ruumi oluliselt rohkem ning tunnegi turvalisem.
Kohalikud teavad muresid, mis puudutavad Lossi 1 asuvat hoonet. Liikumispuudega inimene selle teisele korrusele – näiteks abielu registreerima – ei pääse, kuna sinna viib üksnes uhke trepp.
ELIL mõistab muinsuskaitse nõudmisi ja vanade hoonete kohandamisega seotud muresid. Alati aga on võimalik olulised teenused – sündide, surmade, abielude registreerimine – viia üle ruumidesse, kuhu pääsevad kõik.
Väga toreda kogemuse saime Thule koda külastades, kus ligipääsetavusele on pandud suurt rõhku. Kinofilme ja üritusi saavad seal nautida kõik.
Koostöö – edu võti
Vabandame kultuurikeskuse ees, kus tekitasime pisut segadust. Algul ei suutnud me seal leida tähistamata invatualetti. Kui leidsime, purunes invatualeti põranda äravoolutrapi plastikust kate, mis ei pidanud vastu elektrilise ratastooli raskusele.
Mõistetamatuks jäi ka see, miks piirnevad hoone taga asuvad invakohad kõrgete äärekividega. Et neid muretult kasutada saaks, võiksid need olla madalamad.
Oleme tänulikud, et saarlased meid soojalt vastu võtsid ning tõid ise välja murekohti, millele lahendusi leida pole kindlasti lahendamatu probleem. Koostöö on alati üks edu võtmeid.
Kindlasti tuleme proovima kohalike lasteaedade ja koolide ligipääsetavust, et liikumiseks mõeldud abivahend ei segaks tavarühmas ja koolis käimist ning lapsevanemad saaksid muretult koos lapsega olulisi sündmusi nautida.
Et kõik vajalik saaks ligipääsetavaks, kulub muidugi hulk planeerimist, aega ja raha. Kui vajalikud tööd aga tehtud saab, siis on liikumispuudega inimesed jälle rohkem ühiskonnaliikmed.
KOMMENTAAR
Universaalne disain – meie kõigi tulevik
“Ka väikene kohandus võib muuta palju,” leiab Saare maakonna invaühingu juht Ingrid Põldemaa.
Liikumispuudega inimene pole üksnes see, kes ratastooli abil liigub. Liikumispuuet võivad põhjustada mitmed erinevad tegurid. Selleks võib olla nii kaasasündinud kui ka trauma või raske haiguse tagajärjel tekkinud puue.
Tihti ei mõelda lasteaedade ja koolide planeerimisel sellele, et liikumispuudega ei pruugi olla laps, vaid hoopis vanem. Kas ta saab ise viia lapse lasteaeda või kodumajja või osaleda kooli lõpuaktusel? Need kurvad näited on elust enesest.
Saaremaal on veidi üle 1400 liikumispuudega inimese. See on märkimisväärne arv – osavalla jagu rahvast. Kui palju on aga igapäevaselt näha mõnda liikumispuudega inimest linnaruumis või alevikes liikumas? Neid inimesi on märgata üksikuid. Põhjuseid on kindlasti mitu, kuid väheoluline ei ole see, kui hästi on hooned meie linnaruumis ligipääsetavad. Meie ühingu jaoks on see igapäevane teema ja püüame olukorda tasapisi paremaks muuta. Tihti on väikestest kohandustest suur abi. Saarlased on teada-tuntud tagasihoidliku ja lepliku rahvana. Nii on ka meie liikumispiirangutega inimesed leppinud sellega, et paljudesse kohtadesse ei pääse ning on proovimast loobunud. Seetõttu kutsusime külla meie katusorganisatsiooni, kuhu on koondunud inimesed üle Eesti. Soovisime üheskoos välja tuua olulised murekohad ja pakkuda lahendusi. Väikene kohandus võib muuta palju.
Meie tulevik on universaalne disain, mis sobib kõigile.