/nginx/o/2021/01/20/13586386t1h6df0.jpg)
/nginx/o/2018/10/01/12120865t1hd181.jpg)
“Estonia hukk on sündmus, mida ei unusta laevalt saatuse tahtel pääsenud ega tohi unustada need, kel endal kokkupuudet Läänemerel toimunud katastroofiga pole,” kirjutab merekultuuriseltsi Salava eestvedaja Urve Vakker.
September meie mereajaloos
28. september on päev, mil oleme ikka kogunenud mere äärde ja mõelnud neile, kes kaotasid elu või pidasid võitlust elu eest sel ööl. Merekultuuriseltsi Salava liikmed on sedasi kogunenud 2005. aastast alates.
Nagu ühiskonnas tervikuna, on meilgi erinevad arusaamad selle õnnetuse põhjuste kohta, kuid alati oleme ka mõelnud, mis piina tundsid need inimesed, millist vaprust, vastupidavust, ka õnne pidi olema neil, kes pääsesid.
Sel aastal kogunes meie selts Tagamõisa Vaigu Rannaküla randa. Süütasime küünlad ja vaatasime rahulikku merd, mõeldes, kui ebaõiglane võib elu mõnikord olla.
Meie kohtumine jätkus Tagamõisa seltsimajas. Vaatasime 1999. aastal valminud filmi “Sõsarsaared – Saaremaa ja Gotland”. Filmis keskenduti naabersaarte ajaloolistele ühispunktidele, aga puudutati ka paadipõgenike probleeme. Mindi ju samuti tormistel septembripäevadel – 76 aastat tagasi. Võttis siingi meri oma. Nii nagu vanasti rannarahvas leppis paratamatusega, saame meiegi vaid oletada, mis oleks olnud siis, kui merele läinud inimesed oleksid eluga pääsenud. Linateoses rääkisid maast ja merest meile tuttavad inimesed, sealhulgas ka merekultuurlased Bruno Pao ja Aivar Kallas.
Septembrisse jäi teinegi oluline tähtpäev. Tänavu oli 130. sünniaastapäev Lääne-Saaremaalt pärit karismaatilisel poliitikul Mihkel Nepsil. Oma muude tegemiste kõrvalt jättis ta jälje ka Saaremaa mereajalukku.
“Nii nagu vanasti rannarahvas leppis paratamatusega, saame meiegi vaid oletada, mis oleks olnud siis, kui merele läinud inimesed oleksid eluga pääsenud.”
1923. aastaks olid tekkinud erimeelsused ja erinevad arusaamad sakslaste ja eestlaste vahel. “Saksa” jahtklubis ei soositud eestlasi ega eestlust. Jahiomanikke oli saarlasi, kes purjetasid nii Tallinnas kui ka Soomes. 1925. aastal loodi Kuressaare Eesti Seltsi juures merispordiring, millest kasvaski välja Saaremaa Merispordi Selts. Seltsi loomise idee ja põhikirja väljatöötamise initsiaatoriks oli just Mihkel Neps. 31. detsembril 1926 koguneti maavanema kabinetti asutamiskoosolekule. Esimeseks kommodooriks valiti Neps, kes pidas juhi ametit viis aastat.
Nendest ja teistest Saaremaa “kuningaga” seotud sündmustest ja nähtustest rääkisime 19. septembril Lümanda koolimajas. Suuresti iseõppinud, aga ka Lümanda ministeeriumikooli 1907. aastal kiitusega lõpetanud noormees säras poliitikataevas ligi 20 aastat. Neps oli osav kõnemees, suutis välja rääkida ja teha raha, osaleda nii linna kui ka maakonna valitsemises, oli kütkestav seltskonnategelane ja seltskonna hing.
Külastasime ka teisi temaga seotud kohti. Tammese külas, tema kodutalu paigas, tutvustas sealset 130 aasta vanust elu-olu Kalju Eerik. Tammela talu saamisloost kuni tänase päevani andis ülevaate perenaine Ella Marie Aeg. Tema isa ja Nepsi abikaasa olid vend ja õde. Uudismaale rajatud talulugu ja -saatus on omaette ajaloolehekülg. Päev lõppes Kudjape kalmistul Nepsi haual süüdatud küünalde ja mälestushetkega.