/nginx/o/2020/09/04/13323224t1h7da4.jpg)
"Vallaarhitekt Mark Grimitlihti visiooniga Kuressaare turuhoone tulevikust on üle sõidetud hoone muinsuskaitselistest väärtustest, hoone kapitaalsest rekonstrueerimisest ei pääse aga ühelgi juhul," kirjutab restaureerimisarhitekt Mihkel Koppel.
MIHKEL KOPPEL ⟩ Turuhoone tuleb korda teha igal juhul
/nginx/o/2020/10/06/13394780t1h615e.jpg)
Kuressaare vanalinnas on arhailisi rootsiaegseid kivimaju järele jäänud üksikuid, mistõttu enamik neist on nn numbrilised mälestised ehk eriti olulised riiklikud ehitismälestised. Turuhoone on üks neist majadest. Turuhoonega arhitektuurselt väärtuselt samaväärsed on 1663. aastal ehitatud sadamaait, raekoda, vaekoda.
Turuhoone on algselt olnud arvatavasti aadlielamu, kuna paikneb sisehoovis ning sel on rootsiaegse elamu tüüpi plaanilahendus. Hilisematel sajanditel on seda kasutatud pigem kaubandus- ja laopinnana, ka kadettide koolina.
1980. aastatel hoone rekonstrueeriti põhjalikult, sellele anti tagasi arvatav rootsiaegne välimus ning hoone sai 1980. aastate kontekstis moodsa sisekujunduse ja konstruktiivse lahenduse. 1980. aastate arhitektuurse lahenduse töötas välja kõrgetasemeline loominguline kollektiiv: L. Hansar, O. Noormägi, L. Mutso, V. Buldas, T. Jõever. Ehitustööd tegi Kingissepa restaureerimisvalitsus.
Aegunud tehnosüsteemid
Kuressaare linnavalitsus püüdis kümmekond aastat leida turuhoonele uut funktsiooni, sest hoone amortisatsioon ja omaaegsed tehnilised lahendused (soojustus, vesi, kanal, küte, ventilatsioon, elekter) nõudsid hoone uuendamist. Samas oli kitsendav asjaolu hoone spetsiifiline ruumiprogramm ja see, et puudusid suured investeerimisvõimalused.
Rahvakeeli võib öelda, et hoone on külm – kasutatav ainult suvel, tehnosüsteemid aga ajast ja arust.
Praegu püüab Saaremaa vallavalitsus hoone rekonstrueerimist uuesti käima tõmmata. Toetusvõimalused on hetkel suurepärased – Norra rahastusmeetmest toetatakse väikelinnade muinsuskaitsealadel avalike hoonete rekonstrueerimist. Sellest programmist antakse aga toetust eelkõige muinsuskaitseliste väärtuste säilitamiseks. Tõnu Sepp on koostanud muinsuskaitse eritingimused, kus hoone väärtused on väga hästi välja toodud. Vallaarhitekt Mark Grimitliht on teinud hoone kohta visiooni, et sinna paigutada Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala keskus.
Biosfääri programmiala üks eesmärke lisaks looduslikule mitmekesisusele on hoida ja eksponeerida saarte kultuuripärandit. Selles osas sobib ajalooline turuhoone muidugi suurepäraselt. Samas oleks keskusehooneks sobinud ka rida teisi kasutamata pindasid, näiteks raekoja või lossi pööningukorrus, tühjalt seisev endine politseimaja ehk Lööne mõisa koda jne. Keskusehoone võib aga vabalt olla ka turuhoone, kui see on võimalik toetuse abil korda teha ja funktsioneerima panna.
“Ovaalseid avasid mälestiste välisseintesse üldjuhul ei lubata teha, sest need oleksid mälestise üldise detailikäsitluse kõrval liiga dominantsed ja rohmakad.”
Mark Grimitlihti versioon hoonest on üsna lennukas, lähenetud on staar-arhitektuuri elementide lisamise teel ja välja pakutud interjööri ümberehitus – luues uue voolava näitusepinna läbi mitme tasapinna. Hoone tagafassaadile on tehtud ovaalsed avad ja katusele üle-elu-suurune ümaraken.
Selle visiooniga on üle sõidetud muidugi hoone muinsuskaitselistest väärtustest – isegi arhitektide ja sisearhitektide liidu ühisseisukoht kõlab, et "nõukogude ajast pärineva arhitektuuri ja sisearhitektuuri puhul on tegu olulise kihistusega meie arhitektuuripärandis. Peame oluliseks restaureerimisfilosoofia ja -ajaloo erinevatest käsitlustest lähtuvate hoonete ja interjööride säilitamist tähelepanuväärse osana Eesti arhitektuuriajaloost".
Norra rahastusmeetme seisukohast sellist muinsuskaitseliste väärtuste kõrvaleheitmist muidugi ei toetata. Selline lennukas läbi mitme korruse voolav näitusepind mahuks ruutmeetrite ja kõrguse poolest ära sadamaaida ühte sektsiooni, kus läbi mitme korruse kõrguv siseruum on juba olemas. Ovaalseid avasid mälestiste välisseintesse üldjuhul ei lubata teha, sest need oleksid mälestise üldise detailikäsitluse kõrval liiga dominantsed ja rohmakad.
Teisalt võib Mark Grimitlihti versiooni kohta öelda, et visioon peabki olema oluliselt utoopilisem kui hilisem reaalsus. Kui see visioon läheb aluseks näiteks arhitektuurivõistlusele, siis võistlusel osalevad arhitektid näevad, et lubatud on julgemalt eksperimenteerida.
Praegusesse turuhoonesse mahutaks biosfääri programmiala keskuse ilma siseruumi muinsuskaitselisi väärtusi kahjustamata funktsionaalselt sel moel, et teisel korrusel oleks avatud katuslaega näituste- ja loenguruum (ca 140 m2), esimesel korrusel asuks ühel pool kohvik ja teisel kohviku köök. See eeldaks katuslae tänapäevast soojustamist (näiteks PUR-vahuga), esimese korruse põrandate ülesvõtmist ja kaasaegselt soojustamist. Samuti tuleks restaureerida aknad ja välisuksed (vallavalitsuse ehitushanke hinnapäringus on kõik aknad millegipärast utiliseeritavateks määratud, kuigi Tõnu Sepa eritingimused näevad ette akende korrastamise).
Disainlahendus trepile
Välisustele plekist stantsitud ülisuurte sepanaelte imitatsioon on Kingissepa restaureerimisvalitsuse muhe tõlgendus, mis kuuluks samuti säilitamisele. Hoone räästakarniis vajaks ajaloolise lahenduse taastamist.
Praegune horisontaal-vertikaalsuunaline laudadest tuulekast ei ole võrreldav ajaloolise profileeritud klompidest mitmeastmelise puitkarniisiga. Evakuatsiooniks mõeldud nõukaaegse metallist välistrepi võiks lahendada arhitektuurivõistlusega kaasaegse disaini erilahendusena, et see 35 aasta pärast uuesti moest väljas ei oleks nagu praegune. Disainlahendus garanteerib aegumatuse (kuigi mitte alati, sest näiteks Kuressaare ametikooli 1930. aastatel õpilastööna valminud stiilsed sepisväravad Kohtu tänava väravatelt saadeti disainimajaka ehituse käigus vanarauda ja asendati tuimade kaasaegsetega, kuna nende restaureerimine olevat olnud liiga kallis).
Kui turuhoonet olenemata kõigist jõupingutustest ei õnnestu tööle saada, on alati võimalik selle ümberehitus neljaks 55-ruutmeetri suuruseks külaliskorteriks, kontoripinnaks mõnele vallavalitsuse osakonnale või väljarenditavaks äripinnaks. Hoone kapitaalsest rekonstrueerimisest ei pääse aga ühelgi juhul.