/nginx/o/2019/12/05/12790400t1hf741.jpg)
"Kirikuaasta pühad on osa üldrahvalikest tavadest, meeleldi kuulatakse sakraalmuusika kontserte ja kui mitte sagedamini, siis laulatuste ning matuste ajal leitakse tee kirikuõpetaja juurde. Kuhu siis kadusid kogukonnaliikmed?" kirjutab Pöide Maarja Kiriku sihtasutuse juhatuse liige Anne Untera.
/nginx/o/2020/10/08/13400172t1h679a.jpg)
Eesti on kaetud kristlike kirikute võrguga, kus reeglina toimuvad pühapäeviti jumalateenistused. Linnades jätkub kirikutesse rahvast ‒ nii koguduste liikmeid, külalisi teistest kirikutest kui ka lihtsalt uudistajaid. Eesti maakirikutes on aga kahjuks tavaline vaatepilt, et missale koguneb 10‒15 inimest. Juhtub ka, et kaunilt kaetud altari juurde astub ainult üks-kaks inimest.
Samas pingutavad kogudused ‒ kirikute omanikud ‒, et sakraalhooneid restaureerida ja remontida, arendada ja korras hoida. Eurorahaga kirikud üldiselt arvestada ei saa, sest sealtkaudu saadavad summad on suured ning suur on ühtlasi ka omaosaluse määr (tavaliselt 10%), mida kogudustel pole kusagilt võtta. Sageli aitavad omavalitsused, ent ka sinna esitatud projektitaotlustele on konkurents ja raha on alati vähe.
Hiljuti lugesime meediast, et Jõgeva linnas ehitatakse moodsa arhitektuuriga kirikut ja riik eraldab selleks 44-liikmelisele kogudusele tuleva aasta eelarvest miljon eurot. Väga hea! Tegelikult rajatakse koos kirikuga kaasaegset kogukonnakeskust, veel parem. Samas mõtleme korraks, mida uudis veel sisaldas: 1997. aastal õnnistati sisse Jõgeva esimene luterlik kogudusehoone, mis asus endises lasteaias, ja toona oli kogudusel 126 liiget.
Kuhu kadusid koguduseliikmed? Eesti inimesed kahtlemata pooldavad ja austavad kristlikku kultuuriruumi, kui nad seda ka sõnades ei tunnista (ateistidel ja teiseusulistel on muidugi õigus oma arvamust avaldada).
Kirikuaasta pühad on osa üldrahvalikest tavadest, meeleldi kuulatakse sakraalmuusika kontserte ja kui mitte sagedamini, siis laulatuste ning matuste ajal leitakse tee kirikuõpetaja juurde. Jõululaupäeval tekib isegi raskusi kirikute mahutavusega ning ka kristlikud erakoolid on populaarsed. Miks siiski ei võeta regulaarselt osa jumalateenistustest, ei tasuta liikmeannetusi? Missa kujutab endast aastasadade vanust tervendavat rituaali, milles inimene osaleb passiivselt, samas kõigi meeltega (kirikukunst ja -muusika, Pühakirja tekst, armulaud) eemaldudes argipäeva askeldustest. Mõte saab rännata isiklikus universumis. Kirikust astutakse välja taas pisut puhtamana, vaimselt tervemana. Eelnev lõik pole mõeldud misjoniks, vaid küsimusena, miks need, kes on kiriku liikmeks astunud ja seega oma tahet väljendanud, hiljem sellest taganevad?
Pöide Maarja kirik on Saaremaa ja Muhu unikaalsest keskaegsete kirikute rühmast suurim ja vanim. Kõrvuti Valjala Martini kirikuga peetakse seda üldse vanimaks kivihooneks Eestis. Samas on koos Karja Katariina kirikuga just Pöide pälvinud suurimat huvi turistide ja (kunsti)ajaloolaste poolt.
Ühiste pingutuste tulemusena on Pöide kirikut viimasel kümmekonnal aastal suudetud tublisti renoveerida (riigi, Saaremaa valla, kodumaiste, Kanada ja Saksamaa sponsorite abiga). Näib aga, nagu oleks muinsuskaitseamet lugenud sellega asja lõpetatuks. Kui aastail 2016‒2017 avastati tornialuses ruumis keskaegne laevõlvi maaling, siis õnnestus see unikaalne leid konserveerida vaid riigikogu 2018. aasta sügisel eraldatud "katuseraha" toel. Firma Rändmeister on hea tahte märgina jätnud töö jätkamiseks kirikusse puidust tellingud, kuid ei 2018., 2019. ega 2020. aastaks muinsuskaitse enam toetust ei andnud ja restaureerimist jätkata ei saanud. Viimasel kahel aastal on võimalus kirjutada õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks eraldi projekt, mis eeldab taotlusele terve rea dokumentide lisamist. Seda saigi eelmisel sügisel tehtud, kuid Pöide kirikut, kus aastatel 1944‒1990 oli kirikutegevus peatatud, komisjon toetuse vääriliseks ei arvanud.
Pöides on paljugi õnnestunud, väga selgesti on tunda paljude inimeste toetust. Kohapealsed inimesed on aga kibedasti hõivatud oma talu pidamise, äriettevõtte või palgatööga, laste kooli ja tagasi sõidutamisega. Vanem põlv-kond sulab tasapisi ära ja elanikkond (koos nendega raha) koondub vääramatult linnadesse.
Mu pika jutu mõte on mureküsimus, kelle jaoks me pingutame ja restaureerime maakirikuid muinsuskaitse range silma all? See on saalomonlik küsimus.
Et mitte lõpetada kurtmisega, olgu välja pakutud uus võimalus. Pöide kirikust võiks kujuneda sakraalmuusika kontserdisaal Ida-Saaremaal. Muusikasõbrad on sinna juba tee leidnud, pakkumisi esinemiseks on palju ja kindlasti lisandub neid veel, kui üles pannakse suur (kingitud) orel. Loodetavasti toimub järgmisel suvel esimene orelikontsert Pöide Maarja kirikus.
Kiriku-kontserdisaali ühenduses pole ka midagi vastuolulist, laename selle väite toetuseks lause Erkki Juhandilt, kogenud kunstinäituste korraldajalt kirikutes (Sirp, 2. oktoober 2020): "Ükskõik kui head kontserdid ja näitused ka toimuvad, kahvatuvad need Jumala enese ilu ja armastuse ees." Kuid need plaanid eeldavad siiski kiriku hoonete edasist renoveerimist, põranda, seinte, elektrisüsteemide, sisustuse jm kaasaegsel tasemel väljaehitamist!