/nginx/o/2020/10/12/13409051t1h3dcb.jpg)
"Täpselt aasta tagasi alustasin ma oma teekonda taimetoitlasena – toona lihtsalt kui katset oma gümnaasiumilõpu uurimistöö jaoks. Ometi otsustasin selle elustiili juurde jäädagi," kirjutab saarlane Huberta Karma, Tallinna tehnikaülikooli tudeng.
Huberta Karma ⟩ Mina, taimetoitlane ehk Inimkatsest sai elustiil
Taimetoitlus on aina enam populaarsust koguv trend, mida paljud – eriti just noored – peavad üheks võimaluseks maailma päästa. On ju tõsiasi, et farmiloomade pidamine mõjub meie keskkonnale laastavalt. See aitab kaasa kliimasoojenemisele, tekitab reostust, põhjustab liikide hävitamist ning raiskab ressursse. Veganid püüavad aga oma toitumisviisiga kõike seda vältida ja teha nii, et inimkonnale jätkuks meie planeeti ka tulevasteks aastakümneteks.
Saaremaa ühisgümnaasiumi abituriendina otsustasin oma 12. klassi uurimistöö teha just taimetoitluse teemal – et selle elustiili kohta rohkem teada. Ent mitte ainult: otsustasin seda ka iseenda peal katsetada. Tahtsin teada, kuidas selline elustiil mu tervist ja enesetunnet mõjutab.
Vereanalüüsid ja toitumispäevik
Mu toonane hüpotees – mis põhines mu isiklikul arusaamisel taimetoitlaste elustiilist – kõlas: kõigile inimestele sobib taimetoitlus, kuid ilma toidulisanditeta või täpse menüü planeerimiseta võib organismis mõnest toitainest puudus tekkida.
Alustasin taimetoitlase-elu mullu 14. oktoobril. Toonaste plaanide järgi pidi see kestma tänavu 14. jaanuarini.
Mu esialgne eesmärk oli elada kolm kuud taimetoitlasena ja siis minna tagasi oma tavapärase toitumise juurde, mis sisaldab loomseid saadusi. Ka varem moodustas suurema osa mu menüüst taimetoit, kuid sõin ka liha, peamiselt kana- ja kalaliha ning piima- ja munatooteid.
Oma eksperimenti alustades hakkasin pidama ka niinimetatud toitumispäevikut, kuhu märkisin kuupäevade kaupa, mida kui palju sõin ja missugune oli mu enesetunne.
Enne uuringut käisin perearsti juures vereproove andmas, et nende tulemusi pärast kolme kuud uute analüüside omadega võrrelda. Konsulteerisin ka arstiga, kes andis mu eksperimendi jaoks nõusoleku.
Mu enesetunne oli eksperimendi ajal valdavalt hea – kirjeldaksin seda kui kerget –, suuri tagasilööke ei olnud. Samuti ei olnud mul terviseprobleeme.
Kindlasti võib taimetoitlus mõjutada verd ja toitainete koguseid veres. Minu vereproovi tulemustest on näha, et pigem on olukord läinud paremaks kui halvemaks.
“Taimetoitlus vajab suurt loomingulisust, kuid lõpuks saab taimetoitlane olla ikkagi igal pool, kui on tahtmist.”
Juba enne eksperimenti oli mu veres teatud toitaineid vähem, kui on soovitatav. Samas – need näidud, mis pärast taimetoitlaseks hakkamist langesid, jäid ikkagi referentsväärtuste sisse. Kuigi vereproovi tulemused näitasid mõlemal korral, et rauasisaldus veres ei vasta normidele, siis kolme kuuga oli ferritiini ja hemoglobiini tase isegi mõnevõrra tõusnud. Järeldasin sellest, et taimetoitlus pole mulle kahjulik, vaid pigem sobiv eluviis.
Pärast kolme kuud taimetoitlasena mu kaal varasemaga võrreldes eriti ei muutunud. Võtsin pisut üle kolme kilo alla, ent mu kehamassiindeks on 19,40 – seega normaalne.
Mida sellest eksperimendist õppisin? Kõigepealt kindlasti seda, et toitumiskava muuta ei ole raske. Lihast loobumine oli mulle jõukohane ega nõudnud palju vaeva. Küll aga muutis uus elustiil mu harjumusi, tervist ja enesetunnet. Muutusid mu maitse-eelistused ja toidukogused. Kadus varasem suur magusaisu ja soov süüa korraga palju.
Kui olin taimetoitlasena alles uustulnukas, tundsin, et keeruline on alati leida sobivaid söögikohti ja tooraineid. Taimetoitlus vajab suurt loomingulisust, kuid lõpuks saab taimetoitlane olla ikkagi igal pool, kui on tahtmist.
Kui ma hakkasin taimetoitlaseks lihtsalt huvi pärast, siis pärast oma eksperimenti leidsin, et tahan selle elustiiliga jätkata. Ning mitte üksnes huvi pärast. Valitud eluviis sobib mulle.
Leian, et taimetoitlaseks hakata – see on parimaid otsuseid, mis inimene saab oma tervise heaks teha. Taimetoitlus aitab ennetada teatud haigusi ja pikendab eluiga. Samuti vähendab selline elustiil keskkonnareostust ja aitab säästa maailma ressursse.
Minu meelest on veganluse eetilised põhimõtted väga hästi lahti seletatud. Ka mina näen loomi, keda kasvatatakse liha saamiseks, varasemast erinevas valguses. Ma ei soovi, et elusolendid peaksid elama niisugustes loomuvastastes tingimustes, nagu paljud neist selleks paraku sunnitud on.
Viis soovitust algajaile
Toon ära viis soovitust ja/või tähelepanekut neile, kes kaaluvad taimetoitlaseks hakkamist.
1. Enne taimetoitlusega alustamist peaks andma vereproovi, et teada saada, kas tervis on korras ja võimaldab uuele toitumiskavale üle minna.
2. Võimaluse korral küsi arvamust mitmelt arstilt, et parem ülevaade saada ja kindel olla.
3. Selleks, et su keha saaks kätte kõik vajalikud toitained, pead sa oma menüüd hoolega planeerima ja vajadusel juurde võtma toidulisandeid.
4. Pärast poolt aastat taimetoitlasena lase teha uus vereproov, et näha, kuidas su eluviis on su tervisele mõjunud ning kas see sobib sulle.
5. Kui näed, et taimetoitlus ei ole siiski su tervisele hea ega sobi sulle, pole midagi valet selles, kui naased lihasöömise juurde. See ei ole märk nõrkusest, vaid näitab teadlikkust ja hoolivust oma kehast ning enesetundest.
Taimetoitlane saab olla igas maailmanurgas. See võib olla küll raske, kuid mitte võimatu. Usun, et kunagi võib ehk koguni pool maailma rahvastikust olla taimetoitlased.