““Pane telefon ära! No palju võib, ma võtan selle ise ära ja nädalaks!” Tuttav, eks? Sa loed ka seda lugu praegu ilmselt telefonist,” kirjutab lapsevanem, õpetaja ning ettevõtja, firma Lahhentagge asutaja Maarit Pöör.
Sotsiaalne dilemma ehk Kui kogu elu keerleb telefonis
Jaa, ma tean, et liigsest telefonikasutusest oleme kõik kuulnud juba üle mõistuse. Aga katsu siis selle vähendamist nõuda lapselt, kui ka ise seda ei suuda.
Meie peres oli kõik kontrolli all, kuniks pereisa Tarmo ümmarguselt 15 aastat tagasi hakkas kirjutama tehnoloogiauudiseid. Koju sigines igasuguseid ägedaid vidinaid – uusimad telefonid, koerajälgimiskaamerad jne.
Uusi äppe tuli nagu kuulipildujast ja igaks elujuhtumiks. Oli põnev, telefon sai kuhjaga täis värvilisi ruudukesi ja isegi minust, tehnoloogiakaugest õpetajast, sai ajapikku sõltlane. Ja siis saabus vältimatu – 2016. aastal, saaremaist džinni tootva firma Lahhentagge algusega tegin endale Facebooki konto. Sellega algas meie peres tugev sotsiaalmeediaajastu.
Andsin sõrme, haaras käe ja pea
Ettevõttega kaasnesid meie igapäevastesse vestlustesse sellised väljendid — postitused feed`i ja story`sse, boost`id, follower`id, algorütmid, hashtag`id, tag`id jne. Tuli juurde uusi kontosid, mida kõiki tuli toita, et pildil püsida. Andsin sõrme ja see haaras ruttu terve käe ja pea ja siis hakkas juba tulema vajadus pildistada kogu aeg kõike ümberringi toimuvat ja vajadus parema kaameraga telefoni järele ja vajadus postitada hommikusööki süües, kohvi keetes ja ja….
Kui ma viimaseks destilleerimiseksamiks õppisin ja iga 10 minuti järel surfamiseks telefoni haarasin, sain aru, et sõltuvus ei lase keskenduda olulisele. Mul oli tekkimas keskendumisraskus. See oli üsna huvitav kogemus, mida enesele teadvustades suutsin vältima hakata.
Meie tütrega aga nii hästi ei läinud. Midagi hullu VEEL ei ole, aga vähemalt kolmeks tunniks iga päev kaob ta küll oma telefoni. Mõned korrad on ta edukalt teinud ka oma treeneri eeskujul ekraanivabu päevi, hurraa! Kogu elu keerleb aga siiski telefonis, kus tema arvates valib ta ise, mida loeb. Nii ta arvab ja meie paraku ka.
Otsus: ekraanivabad päevad
Vaatasime ühel päeval kõik koos uut, kõmu tekitanud dokfilmi “The Social Dilemma” ehk eesti keeli “Sotsiaalne dilemma” (režissöör Jeff Orlowski). Soovitan väga kõigile!
Tundsime seal paljuski ära ennast ja tuli üsna abitu tunne. Kuigi me filmi vältel telefone kokkulepitult ei kasutanud, toksisime neid pärast seda ennastunustavalt. Süda on aga rahul, et laps nägi, mõtles kaasa ja analüüsis koos meiega.
Mis edasi? Ilmselt ikka nii nagu enne. Ekraanivabu päevi hakkame aga regulaarselt tegema. Kogu pere. Olen otsustanud!
Ilmus Maarit Pööri blogis Mrs Islander.