Viirusega roolis ehk Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi…

Erki Aavik Foto: Saarte Hääle arhiiv

“Meid ümbritsevad vähemalt kahte sorti surmavad inimesed (neid “sorte” on muidugi rohkem),” kirjutab Erki Aavik. 

Ühed on need, kes väidavad, et mingit koroonaviirust ei ole olemas, see olevat kas valitsuste või siis suurte üleilmsete firmade vandenõu. Niisiis – viirust ei ole ja seetõttu ei ole vaja ka mingeid nakatumise vältimiseks mõeldud ettevaatusabinõusid järgida.

Teised on need, kes kõhklematult joomase peaga rooli istuvad. Ka neist on enamusel õigust küll: ma sõidan purjus peaga ka paremini kui kõik need jobud kokku... Ma võtsin ainult kaks õlut... Mul on ju nii väike maa sõita... Ja kõige viimaks: siin ei käi võmmid küll kunagi...

Viinauim ja liiklemine kokku ei sobi

Juba igiammu tuli ülemäärasest tarvitamisest tihtilugu pahandust, kuid ajaloos on olnud aegu ja rahvaid, kelle puhul täis pea oli toime pandud tapatöö eest karistuse määramisel leevendav asjaolu, üsna meie naabruseski. 

Autosõit ja ühises ruumis liiklemine on sellega võrreldes palju uuem. Aga omavahel need ilmselgelt ei sobi – viinauim ja liiklemine. Veelgi täpsemalt, kokku ei sobi viinauimas sõitmine ja inimese elu, sest kõige rohkem saab see nähtus tähelepanu, kui inimesed selle sobimatuse tõttu hukkuvad ja viga saavad.

Koroonaviirus tundub eelmiste nähtustega võrreldes täitsa poisike olevat, kuid ega me ju tea, kui vana üks või teine viirus on. Teame üht-teist vaid nende avastamise või kirjeldamise ajast tänaseni. 

Ja viirus ning selle põhjustatud pandeemiad ja epideemiad ei sobi inimesega üldse kokku, inimese ettekujutusega elamisväärsest ja probleemideta elust. Koroonaviiruse puhul inimesed surevad ning see asjaolu on peenikese naeru ära võtnud nii valitsustel kui ka miljonitel inimestel.

Ühed ütlevad, et “minu tutvusringis ei ole keegi viirusega kokku puutunud”, teised ei tea kedagi, kes joobnult sõitmisega vahele oleks jäänud. Ja nüüd vaatamegi statistikat.

Hiljutised andmed ütlevad, et Eestis on tehtud 245 036 Covid-testi ning positiivsed on neist olnud 4127 ehk peaaegu iga kuuekümnes, peaaegu 2%. Ja surnud on selle viiruse tõttu 71 inimest.

Me ei tea, kui palju on selle viiruse tagajärjel tegelikult surnuid, hoopiski pole meil aimu, kui palju on nakatunuid tegelikult. Väikeses Eestis. Ja ikka laiutame kaubanduses ja pidudel trügides, maskikandjaid välja naerdes.

Võrdlusmoment on kõigile näha uudiseid lugedes. Üsna tavaline on, et politsei tabas 33 joobes juhti või 28 või 41. Samas suurusjärgus liiguvad pärast suvepuhkusi taas ka positiivsed koroonatestid, mõnelgi päeval üle 70.

Joobes juhi tabamise tõenäosus on väga väike

Liikluse kohta on tehtud nii meil kui ka mujal üsna põhjalikke uuringuid. Eestis on Euroopa kõige tihedam roolijoodikute püüdmise sõel, kõige rohkem tehakse “kõik puhuvad”-kontrolli ühiku ehk juhiloa omaniku kohta. 

Sellest lähtuvate andmete ehk lihtsustatult puhujate ja vahelejäänute ning Eesti aastase liikluse läbisõidu põhjal (11,6 miljardit (!) kilomeetrit) selgub, et iga roolis või lenkstangis jommis peaga vahelejäänud juht jõuab enne järgmist joobekontrolli läbida keskmiselt 12 666 kilomeetrit! Joobes juhi tabamise tõenäosus on väga väike. Meid ei lohuta, et Belgias on see näitaja palju suurem (68 000!).

Eesti ametiasutuste arvates on iga päev liikluses 1000–4000 joobes juhti. Tasub usaldada konkreetseid asjatundjaid, oma ala pühendunud spetsialiste. 

Villu Vane ja Alo Kirsimäe ütlevad eravestluses, et tõestada seda muidugi ei saa, aga see arv küünib pigem kuue tuhandeni, ning näitlikustavad: iga päev on liikluses tegelikult niisama palju roolijoodikuid, kui neid aastas vahele jääb. 

Ja need ei ole õnnetusjuhtumid ega haigused, need on kõik inimeste endi valikud: 2019. aastal 5388 vahelejäänut, 2020. aastal 9 kuu jooksul 5118, paarikümne kuu peale üle kümne tuhande tabatud ja takistatud potentsiaalse tapja, tabamata jäänuid mitusada korda rohkem.

Ja nüüd viiruse juurde tagasi – statistiline toetuspunkt on igaühele tema oma mõtisklusteks olemas. Kui tähtis on näidata oma kõvaks meheks olemist, tegelikult rumalust – et “mingit viirust ei ole, kuna ma ei ole seda näinud” – ja riskida nii enda kui ka teiste elu ja tervisega?