/nginx/o/2020/02/17/12948701t1h2285.jpg)
Vastukaja 13. oktoobri Saarte Hääles ilmunud uudisele "Teadlased: räimesaak ikaldus halbade asjade kokkulangemise tõttu"
"Kevadräime väljapüügid paraku aina vähenevad. Ilmselt oleme tunnistajaks rannakaluri ameti vaiksele hääbumisele," kirjutab Hillar Lipp MTÜ-st Saarte Kalurite Ühing.
Rannalähedane kalapüük on randlasele eluliselt tähtis elatusala. Püüki soodustab madal rannameri, liigendatud rannajoon ja saarte rohkus.
2007. aastal meie rahvuskalaks valitud räim on tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres. Austust ja armastust väärib see pisike vapper kala päevast päeva – on ta ju olnud aastasadu ja on veel tänagi randlase leivakala. Mindi kalale, tuldi kalalt, soolati kala. Teati, et silk on soolatud räim. Sõrvemaal öeldi ikka, et kala ei ole, aga lesta on küll! Paraku on ka lesta väljapüügid Saaremaa rannikumeres viimastel aastatel nii palju langenud, et sel aastal on lõpetatud töönduslik lestapüük noodaga, mis püüdjale majanduslikult enam tasuv ei ole. Arvatavasti on rannakalandus Saaremaal sellest aastast ühe traditsioonilise püügiviisi võrra vaesem?
Läänemerd loetakse maailma enim saastunud mereks. Läänemere saastatus on paraku kogu Euroopa olulisemaid keskkonnaprobleeme.
Oluline murekoht on Läänemere eutrofeerumine ehk erinevate toitainete liigne sattumine merre, mis omakorda põhjustab erinevate taimede ja vetikate vohamist ning rannikualade kinnikasvamist. See omakorda mõjutab mereloomastiku ja kalade toitumis- ja elutingimusi.
Tähtis on ka teada, et Läänemere isepuhastusvõime on üsna madal.
Meie merd ümbritseb üheksa Euroopa Liidu riiki. Ühiselt on suudetud Läänemere edasise seisundi halvenemist ehk vähemalt pidurdada.
Milles avaldub meie Läänemerd ümbritsevate riikide koostöö merekeskkonna parendamisel? Aastakümnete vältel on rakendatud meetmeid, et vähendada praeguste ja tulevaste inimpõlvede tekitatavat saastet ja eemaldada vana reostust seal, kus võimalik.
Kas on olemas ülevaade reisilaevade heitvete äraandmise kohta reisisadamates, teades üsnagi täpselt selliste laevade külastuste ja reisijate arvu?
On loomulik, et lootus kalarikkuse taastumisele ja püükide paranemisele ei ole kuhugi kadunud. Kui kala rannameres napib ja saagid on kesised, leiab kalamees lohutuseks erinevaid põhjusi, miks kala randades vähe on. Küll kirutakse mittesobiliku tuulesuunaga ilmastikku, kestvat tuulevaikust, merevee temperatuuri või siis nende eespool mainitud halbade asjaolude kokkulangemist. Lisaks siunatakse traalpüüki kevadtalvisel ajal, mis häirivat ega loo soodsaid võimalusi kevadräime kudekarjade moodustumiseks.
Kalurid on täheldanud, et aeg-ajalt leidub püükides lahjunud, suure pea ja vähearenenud marjaalgega kevadräime. See viitab sobiliku toiduse võimalikule nappusele merevees. Tuleb arvatavasti tunnistada elujõulise kevadräime populatsiooni kehamassi vähenemist väljapüükides. Mõistetavalt mõjutab räime loomuseid noorräime püük traaleritega kalajahuks. Euroopa Liidus pole ju räimele alammõõtu kehtestatud – see kaotati 2004. aastal! Saaremaa kalapüüdjad on tänavu rannikumeres täheldanud eriti massiliselt mereristi ehk millimallikat, mis ehk kohati mõrrapüügi pikemaks ajaks ära nullis.
“Rannasadamad Saaremaal on laitmatult korrastatud enamasti projektipõhiselt PRIA toetuste abiga. Keda aga ei ole, on aktiivsed püügimehed. Miks? Kuidas edasi?"
Omaette lugu on paljukirjutatud-räägitud mürkained ehk dioksiinid ja plastikud merevees. Need satuvad lagunedes ning tuulte ja hoovuste mõjutusel liikudes mereelustikku, pärssides kalade kogu elutsüklit. Samas lisandub hapnikuvaeguse tõttu eluvaeseid piirkondi Läänemere sügavamatesse osadesse.
Kuna soolasema merevee vahetus Läänemeres on aeglane – kestusega rohkem kui kolmkümmend aastat –, tingib merevee vähene soolasus merekala väiksuse ja aeglasema kasvu. Ei saa eitada sedagi, et kalavarude vähenemises on oma roll kliimamuutustel ning ka sellel, et kohati elab püügipiirkondades palju hülgeid.
Kalapüügist oma põhisissetuleku saavate ametikalurite osakaal on hinnanguliselt vaid 10% kalurkonnast. Selles registris on enim püügimehi Saaremaal.
Halbu ilmastikuolusid ja erinevate negatiivsete asjaolude kokkulangemist on rannapüügis ette tulnud ka möödunud aegadel. Paraku kevadräime väljapüügid aina vähenevad. Ilmselt oleme tunnistajaks rannakaluri ameti vaiksele hääbumisele – selle ameti, mis on rannakalamehele peale lõpmatu meretöö ka leiva lauale toonud!
Saaremaa räime väljapüügid on koguste poolest vähenenud sellisteks, mida kalurikolhoosi Saare Kalur aegadel püüdis üks-kaks rannapüügi osakonna püügilüli. Näiteks püüdis Kivi püügilüli Nasval 1984. aastal (väljavõtte järgi püügižurnaalist nr 27) aprillist juunini 206 100 tonni räime. 1989. aasta juuniks oli püügilülil püütud 114 470 tonni kevadräime. 1991. aasta aprillist poole juulini püüti rannaräime 303 894 tonni. Tänavu väljapüütud 70 tonnist kevadräimest püüti valdav osa välja Liivi lahe Suure Katla lahe veealalt. See kogus on palju väiksem läinud aasta paarisajatonnisest väljapüügist.
Püüda rohkem sügisräime ehk võrguräime, mille saagid on püükides paranemas, on muidugi tervitatav. Kas see soovitus on aga ikka asjakohane? Mida kujutab endast räime võrgupüük (valdavalt suve teisel poolel, rannast kaugel meremadalatel) kõige kaasnevaga, teab vaid võimalikule võrgupüügile mineja ise. Randlasele on ajast aega olnud majanduslikult tasuv kevadine rannalähedane räimepüük enamasti seisevnoodaga ja vähem nakkevõrkudega. Sellise püügiviisi eelis on väiksem püügiüksus ehk püügis osalejate ja ujuvvahendite arv. Räimepüügi puhul saavad lõpuks ikka otsustavaks ettevõtlikud kokkuostjad, külmhooned kalarandade läheduses ja kokkuostu tingimused.
Tahtmatult mõtisklen, kas riigipoolne kutseliste kalurite ajalooliste püügiõiguste oksjonite süsteemi rakendamine oli ikka asjakohane. See lõpetas kalapüüdjate-kalurite "isalt-pojale" loomuliku järjepidevuse arengu randades ning tekitas praeguse pingsa olukorra nn kalapüügiõiguste saamisel, omamisel ja järgneval nn õigustega kauplemisel ehk võõrandamisel.
Kolmel aastakümnel on teadlased võrrelnud Liivi lahe ja Läänemere avaosa räimepopulatsiooni osakaalu saarlaste seisevnoodapüükides. Nendest võrdlustest nähtub selgelt, et viimasel kümnendil (seisuga 2019. aasta) domineerib saarlaste saakides Liivi lahe räim. Varasematel aastakümnetel oli valdav Läänemere avaosa räim. Liivi lahe räime osakaal oli toona tunduvalt väiksem. See viitab üheselt asjaolule, et Läänemere avaosa räime takistab miski rändeteedel. Seetõttu tuginevad saarlaste räimesaagid kohalikule, Liivi lahe räimele ja on märksa tagasihoidlikumad.
Tähtsaim ja keerulisim ülesanne merede päästmise tegevuste juures seisneb ilmselt selles, kuidas kaasata oma ressursside eest vastutama kalureid endid. Praegu tundub see igaühele meist üsna lootusetu.
Rannasadamad Saaremaal on laitmatult korrastatud enamasti projektipõhiselt PRIA toetuste abiga. Keda aga ei ole, on aktiivsed püügimehed. Miks? Kuidas edasi? Arvamused ja arutelud selles valdkonnas on igati asjakohased ja teretulnud.