Ivo Linna: taimetoitlus pole minu jaoks!

Ivo Linna Foto: Madis Sinivee/Postimees

"Ilmselt saaks kõik eluks vajalikud toitained ka taimedest kätte. Mina ei häbene aga öelda: mulle maitseb liha!" ütleb saarlasest laulja Ivo Linna.

Hoolimata sellest, et taimetoitlased põlgavad liha ära ja propageerivad oma toitumisviisi, olen mina kõigesööja ehk omnivoor.

Minu toitumisharjumused, nagu paljudel – vähemalt minuealistel – on ju pärit lapsepõlvest. Tol ajal söödi seda, mis lauale anti. Oli liha ja tänu aiale oli talv läbi igasugu juurikaid. Mu ema, kes oli haruldaselt hea kokk, tegi kättesaadavast materjalist lausa imelisi toite. Tol ajal polnud juttugi lihasöömise kahjulikkusest.

Olen kindel, et inimene peab saama kõiki toitaineid, olgu lihast või taimsest toidust. Organism vajab rasvu, süsivesikuid, valke. Seetõttu pooldan seisukohta, et meie kliimas elavatel inimestel ei ole mingi patt süüa ka liha, et jõudu koguda. Tõsi, talved muutuvad üha soojemaks ja nii tugevat toitu sööma ei peaks. Mitmekesine toit on aga ikkagi oluline.

Ilmselt saaks kõik vajaliku ka taimedest kätte. Mina ei häbene aga öelda: mulle maitseb liha! Olen söönud küll taimedest tehtud kotlette, küll muud sellist kraami, aga minu jaoks jääb seal midagi ikka puudu. Ka sojast tehtud tooteid, mis peaks välja nägema ja maitsema nagu liha, olen proovinud. Pean tunnistama: minule ei meeldi sojast tehtud toit, tõesti ei meeldi! Sellel on nii võõras maitse. Eks see maitsemeel kujuneb ju inimesel välja juba noorena – omamoodi bukett, mis sulle maitseb ja mis mitte. Paljud inimesed ei söö näiteks kala, sest lapsepõlves see neile ei maitsenud. 

Paljud taimetoitlased rõhuvad sellele, et loomi peetakse halbades tingimustes. Kunagi ammu nägin üht filmi linnuvabrikust ja kanade elamistingimustest. See oli õõvastav. Arvan, et praegu on lindude ja loomade pidamise tingimused nõukogude ajaga võrreldes palju paremaks muutunud. Olen näinud tänapäeva loomafarme – mõnes sellises ela või ise!

Maailma rahvastik aina kasvab. Kui igasugune lihatarbimine kaotada – ma ei tea, mis siis saaks. Juba praegu võetakse maha vihmametsi selleks, et teha asemele põlde. Ja kui anda kõigile farmiloomadele vabadus, et minge, kuhu tahate – arvan, et see ei vii kuhugi.   

Pealegi – me ei tea, mis suunas meie maailma elu üldse läheb. Üha rohkem räägitakse ju, et tulevikus sööme igasugu putukaid-sitikaid. Mina olen putukaid söönud – proovisin neid täiesti teadlikult kunagisel reisil Laoses.

Käisime seal Rock Hoteliga mängimas ja võõrustaja pakkus meile sütel küpsetatud tarakane, mis sellel maal on suured, väikese sõrme pikkused. Muidugi vaatasime üksteisele otsa, mõeldes: "Hüvasti, kodumaa, siia me jääme, kui oleme niisuguse asja ära söönud!" Need tarakanid olid aga suurepärased, meenutasid maitselt krevette. Muide, sealsamas Laoses sõin ka maoliha, mis oli samuti väga maitsev. Tõsi küll, sain alles hiljem teada, et see oli madu – kui küsisime, mis liha see oli ja kelner seepeale ilusa kirju mao pildi tõi. Sellist madu roomamas nähes hüppaks ehmatusest ikka väga kõrgele!

Seega – võimalusi lihale alternatiive leida on. Kui putukaid-sitikaid osatakse valmistada sel moel, et need ka põhjamaa toitudega harjunud inimesel silme eest mustaks ei võta, võib neid süüa küll. Samas loodan, et need ajad, mil oleme sunnitud seda tegema, on veel väga-väga kaugel.