Aasta tagasi kirjutasin Äripäeva arvamusrubriiki artikli "Nii need barbarid hävitasidki Rooma". Tõdesin tookord, et inimesed, kes hävitasid Rooma, tõid endaga kaasa vaid hävingut, pimedust ja terrorit. Sissejuhatuses kirjutasin umbes nii: ajaloolased on nimetanud Rooma langemise järgset perioodi "süngeks ajastuks".
Paljudele 19. ja 20. sajandi alguse kommenteerijatele tähistas Rooma langemine hariduse ja kirjaoskuse, keeruka arhitektuuri, arenenud majandusliku koostoimimise ja, mis eriti oluline, kirjaliku seaduse reegli surmakella. Sellele järgnenud "sünged ajastud" olid tumedad mitte ainult seetõttu, et kirjalikke allikaid oli vähe, vaid ka seetõttu, et elu muutus vastikuks, jõhkraks ja lühikeseks. Ülekantud tähenduses oli jutt pensionisammaste lõhkumisest.
:format(webp)/nginx/o/2019/04/08/11935092t1h1475.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/08/06/12440547t1hfc77.jpg)