NEEME KORV ⟩ Viirus, mis vajab tähelepanu, mitte vaktsiini

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Samal ajal kui kaugel ookeani taga selgitatakse järgmist universumi direktorit* ja koroonaviirus teeb teises laines uusi ärevust tekitavaid rekordeid, liiguvad nii meil kui ka mujal edasi ka hoopis maisemad teemad. 

Elektriliste tõukerataste "viirus" on liikluses viimastel aastatel levinud kiiremini, kui koroonast sai pandeemia. Juba mullu, esimesel suvel, mil neid moodsaid linnaliikureid mobiiltelefoni äpi abil rentida sai, tehti sadu tuhandeid sõite. Tänavu on tõukerattaid Tallinnas kaugelt enam liikvel kui igapäevaseid jalgrattaid. Neid on tuhandeid.

Mõned linnad, nagu näiteks Pariis, on seadnud tõuksidele (nii neid kõnekeeles kutsutakse) karme piiranguid. Enamasti on Euroopa riigid liikunud nende moodsate kaherattaliste reguleerimise suunas. Eelmisel nädalal astus sellesse ritta ka Eesti. 

Riigikogu võttis 28. oktoobril vastu liikluskorralduse muutmise seaduse, millega elektritõukerattast sai ametlikult sõiduk, definitsiooni järgi kergliikur (nagu ka elektrirulad, -üksrattad jne). Siiani oli tõukeratas olnud nagu paar tenniseid, sest seaduseaugu tõttu oli sellel liikuja jalakäija. Kena jalakäija küll, kelle maksimumkiirus läheneb linnas lubatud maksimumile (50 km/h)! 

Tõuksile pandi kõnealuse seadusemuudatusega peale kiirusepiirang (25 km/h) ja kehtestati kord, kuidas sellega sõita tuleb, kuni 16-aastastele ka kiivrikohustus. Ja seaduse järgi tuleb tõukse hakata ka hoolikamalt parkima.

Mina olen ka elektrilist tõukeratast proovinud ja see on linnas liikumiseks üks mõnus riistapuu. Siiski – mulle meeldivad kaherattalised hirmsat moodi ja ma olen nendega sõites vist keskmisest osavam ka, aga mõnele inimesele võib tõuks isegi ohtlik olla. Ja sõiduoskus ning enda võimete hindamine on üks asi. Liikluses on kõige hullemad asjad tähelepanematus ja teiste liiklejatega mittearvestamine. Eks selleks regulatsioone vaja lähebki, et inimesed oma hoiakuid muudaksid.

Seadus iseenesest muidugi kedagi viisakaks ei muuda. Me kõik tuleme lastetoast. Kui seda pole, siis on hiljem raske ennast õigeks painutada. Olen sügavalt veendunud, et politsei karistusaktsioonidega pole suurt midagi ära teha. Küll aga tuleks õpilastele koolis jagada jalgrattasõidu tarkust.

Ehkki teenusepakkujad pole oma tõuksiäri tulemustest eriti rääkinud, on rataste rentimine päris korralik äri. Minuti eest küsivad Tallinnas teenust pakkuvad Bolt ja kohalik tõuksitootja Tuul 15 senti. Sõidualustustasu kärpis konkurents tänavu pealinnas ära. Kui arvestada, et ainuüksi ühe mulluse teenusepakkuja tõuksidega tehti Balti riikides kuue kuuga pool miljonit sõitu, võib igaüks käibe kokku lüüa. Seitsmekohaline summa. Aga tänavune hooaeg oli pikem, ettevõtteid turul rohkem.

Delfi kirjutab, et kohaliku rendipioneeri Bolti tõukerattaid, mida praegu saab rentida 14 riigis ja rohkem kui 40 linnas üle Euroopa, saab tuleval hooajal Eestis lisaks Tallinnale, Tartule ja Pärnule hakata rentima ka mõnes teises linnas. 

Kas ka Kuressaares? Igal juhul tuleb Saaremaa omavalitsusel mõelda, kuidas tõukerattamajandust nii korraldada, et mitte progressile kätt ette panna, aga samal ajal ka linnas liikudes turvalisus tagada.

* Ükskord kujutas ajalehe kunstnik USA presidendivalimiste teemat filmiafišina ning "Universumi direktor" oli plakati pealkiri. See meenub mulle iga kord, kui Valgesse Majja järgmiseks nelja-aastaseks perioodiks uut peremeest otsitakse.