Täna 70-aastaseks saav Leo Filippov ütleb, et praegusel kujul ei ole Eesti metsandus jätkusuutlik.
JUUBEL ⟩ Põline metsamees Leo Filippov muretseb ikka metsa pärast
13. novembril 1950 Kuressaares sündinud Filippovist pidi tegelikult saama meremees, kuid saatuse tahtel jõudis ta 1974. aastal hoopis EPA lõpetamiseni. Tosin aastat töötas ta Sõrve metskonna metsaülemana, 1987-ndast kuni 2013. aastani Saare maavalitsuses.
Eesti looduskaitse seltsi esindajana lööb Filipppov praegu kaasa Eesti metsanduse arengukava juhtkogus. “Selles mõttes saan metsanduse tulevikus kaasa rääkida küll ja päris ükskõikne ma seal ei ole,” kinnitas ta.
Filippov ütles, et praegu raiutakse 50–60-aastaseid ehk alles keskealisi metsi, mis puidu tehniliste omaduste poolest pole kaugeltki veel raieküpsed. Aga kuna rõhuv enamus Eestis raiutavast puidust läheb kütteks, siis pole puidu kvaliteedil mingit tähtsust.
Filippov rääkis, et kultuurilises mõttes peaksid inimesed metsamaastikest ja metsas toimuvast rõõmu tundma. Täna tunneb suur osa inimesi paraku metsa pärast pigem muret.
“Metsakasvatusest peaaegu ei räägita, jutuks on vaid raiumine. Aga raiuda saab vaid seda, mida on kasvatatud,” nentis Filippov. Talle teeb tõsist muret rajatud metsakultuuride ja looduslikule uuendamisele jäetud noorendike kvaliteet – neist ei tule samaväärset metsa, võrreldes sellega, mis maha on võetud. “See on ka minu põhiargument väitele, et meie metsandus ei ole jätkusuutlik. Metsamaal kasvab alati midagi, aga küsimus on kvaliteedis – kas sellest saab võsaraha, kütteraha või tarbepuidu raha,” selgitas ta.
Leo Filippov on üks Eesti saarte kogu loojaid, Saaremaa merekultuuri seltsi, Eesti väikesadamate liidu ja põlispuude omanike ühenduse asutajaliige ning pikaaegne Eesti looduskaitse seltsi liige. 2006. aastal pälvis Filippov Valgetähe IV klassi teenetemärgi.