:format(webp)/nginx/o/2020/10/26/13437329t1hba7a.jpg)
“Praegune aeg on lastest seksuaalselt huvitatud täiskasvanuile soodus – näilise anonüümsuse tõttu on ju oluliselt lihtsam toimetada internetis kui füüsilises maailmas lapsi meelitada,” leiab Kuressaare politseijaoskonna juhtivuurija Priit Sepp. “Vahelejäämise risk on samuti oluliselt väiksem.”
Selliseid lugusid, kus suhtluskeskkonnas kõigepealt 12-aastase tüdrukuna esinenud inimene tüürib õige pea jutu seksile ja saadab järgmiseks pildi meheriistast, tuleb ette lausa massiliselt. Reeglina jõuavad niisugused juhtumid politseini pigem harva. Teadlikum laps lõpetab sellisel juhul suhtluse või räägib pealetükkivast võõrast oma vanematele.
Kahjuks tuleb ette palju tõsisemaid juhtumeid, kus võhivõõraga netitutvuse sõlminud lapsest saab ahistaja väljapressimise ohver.
Olen kuulnud lugusid – tõsi küll, mandril, mitte Saaremaal – sellest, kuidas lastele pakutakse raha selle eest, kui ta endast tehtud pilte saadab. Esialgu võivad need pildid olla üsna süütud ja laps on pakkumisega nõus, et kergesti raha teenida.
Kui alla 14-aastastele lastele räägitakse seksist, saadetakse mingitest seksuaalsetest tegevustest näiteks pilte või küsitakse nende endi seksuaalsete tegevuste kohta, on see karistusõiguse järgi samuti kuritegu.
Kust jookseb nn punane joon, et lapsel või tema vanemal tuleks uuest tuttavast korrakaitsjaile teada anda? Eelkõige tasub vaadata, milline on vestluste sisu. Kui see tüürib seksuaalsetele teemadele, on aeg korrakaitsjailt abi küsida.
Kindlasti tasub seksuaalkurjategija ja lapse vahel peetud vestlused alles hoida – salvestada jutuajamised, teha ekraanipilte ja säilitada võimalikult palju infot teise osapoole kohta. Netiahistaja kasutajakontot kohe blokeerima tormama ei peaks – tavaliselt kaovad koos sellega ka vestlused. Samuti on politseil siis palju raskem tuvastada, kes on selle konto taga.
Ise oma lapse ahistajat otsima hakata ei maksa. Veel vähem asuda ahistajaid jahtima omal algatusel kusagil suhtluskeskkonnas, et neid omakohtu korras karistada. Olen kuulnud juhtumitest mandril, kus internetis lapsena esinedes on lastest huvitatud seksuaalkurjategijaga kusagil kohtumine kokku lepitud ja talle seal kallale tungitud. Sellist tegevust tolereerida ei saa – nii võivad omal käel õiguse mõistjad ise kuriteo toime panna.
Et lapsed ei satuks internetis toimetades ohtu, on vanemate roll neile selgitada, mida netis teha tohib ja mida mitte. Elementaarne tõde on see, et oma isiklikke andmeid jagada ei maksa. Samuti ei tasu endast postitada paljastavaid pilte. Teistest tehtud paljastavaid pilte jagada ei tohi.
Internet on nagu muugi avalik ruum, kus tuleb osata käituda. Me ei võta end ju avalikus kohas paljaks ega kleebi oma pilte kusagile seinale – sama kehtib käitumise kohta internetis.
Lapsega koos tasub vanemal üle vaadata, kes kuuluvad lapse sõbralisti. Kui ta ei oska mõne inimese kohta sealt midagi öelda, tuleb see võõras listist kustutada. Kunagi ei tea ju, kes võib olla selle konto taga.
Tõsiasi on see, et kõik lapsed oma internetituttavatest ja -suhtlusest vanematele ei räägi.
Mullusest uuringust “EU Kids Online” ilmnes, et oma internetikogemusi jagab vanematega üksnes 40% lastest. Suurem osa lapsevanemaist seega ei tea, mida lapsed netis teevad.
Kuidas on vanematel aga võimalik aru saada, et lapsega on midagi valesti? Kindlasti on üks ohumärke lapse muutunud käitumine. Tavaliselt elav ja rõõmsameelne laps on muutunud kinniseks ja tujutuks, soovib rohkem privaatsust (näiteks keerab ta ukse lukku, kui on sunnitud ahistaja soovil midagi tegema).
Lapse huvi seksuaalsete teemade kohta aitab vanemal hinnata veebilehekülg www.murebaromeeter.ee. Seal on vanusegruppide kaupa ära toodud, millised tegevused ja huvid on eakohased ning millised mitte.
Kõige parem lapse “diagnoosimise” viis on muidugi see, kui vanem lapsega räägib. Usaldus ei teki üleöö, selleks tuleb võtta aega. Olla ja tegutseda temaga koos, vestelda. Ning kui selgub, et ta on internetis mingisse “jamasse” sattunud, siis mitte pragada, et “ise oled süüdi”, vaid püüda aidata. Kui lapsel pole oma vanematega avatud suhet, saab ta oma murest rääkida ehk mõnele teisele täiskasvanule, keda ta usaldab.
Selgitage lapsele ohte internetis võõrastega suhtlemisel. Kui laps pole inimest, kellega ta internetis suhtleb, päriselt kohanud, tuleks temasse suhtuda kui võõrasse. Kunagi ei tea, kes on tegelikult nime või pildi taga! Pahatahtlikud, lastest seksuaalselt huvitatud inimesed on väga kavalad. Nad võivad lapses tekitada tunde, nagu räägiks ta mõne sõbra või omavanusega.
Selgitage lapsele, miks pole hea mõte valmistada ja levitada materjali, kus ta paljastab oma keha või kujutab seksuaalset tegevust. Pilt või video, mis on internetis üleval, jääb sinna ringlema! Alati ei pruugi olla mängus kellegi kuri käsi – laps võib seksuaalse sisuga materjali jagada pahaaimamatult.
Politsei soov on selgitada välja lapse teo põhjus, et hinnata, millist abi laps vajab, ja seejärel juba tegutseda.
Mitte kellelgi ei ole õigust last häbivääristada ja alandada või kiusata temast levitatud piltide või info pärast.
Vanem, tunne huvi, millistel internetikülgedel laps käib ja kus ta on loonud konto. Tunne huvi, mida ta nendel kontodel teeb ja mida jagab. Suhtle lapsega ja ole avatud!