/nginx/o/2020/09/28/13377135t1h038a.jpg)
"Riigikontroll tõi eelmisel nädalal avaldatud aruandes välja, et varsti pole peale Tallinna ja Tartu üldse kuskil mõtet elada, sest avalik sektor ei ole enam kohal. Pole inimesi, et ametikohti täita," kirjutab Salmel mahekanala rajanud ettevõtja Tanel Tang. "Ups, nüüd mul läks küll veits nihu – ma ju just kolisin maale!"
Isegi unistan siin, et meie avalik kodutee saaks 1,5 km ulatuses kasvõi kruusatee nimetuse. Praegu on kehvemate ilmadega sõiduautoga nagu Ninja Warriori raja läbimine. Kui vale koha pealt läbi sõidad, saad kivi karterisse või jääd pori sisse kinni. Aga kui varsti isegi Kuressaare jäetakse maha, siis ju see tee parendamine vajub. Oma arust olen kuulnud, et maale kolib inimesi juurde. Mõned sõbradki mõtlevad tõsiselt maale kolimise peale. Peab neid kiiresti teavitama tulevast olukorrast. Lõpuks saan ma aru, miks pangad laenu ei taha anda. Kõik on äkki nii selge. Nagu oleks kolmas silm avanenud.
Aga mis siis tegelikult edasi saab? Kas ongi nii, et tuleb võtta kinnisvaraportaalid lahti ja hakata suuremate linnade kortereid vaatama. Samas peaks saama tulevikku muuta. Muuta saab seda, muutes seniseid tegevusi või tegevusetust.
Mida siis muuta? Ega ma mingi spetsialist ole ja põhjapanevaid lahendusi pakkuda ei oska. Ka spetsialistid ei pruugi osata kohe ideaalse tulemuseni jõuda. Kõige lihtsam ja odavam oleks kaardistada olukord ja sõnastada probleemid. Täpselt nagu äriplaani koostades. Kuna senised meetmed ei ole soovitud tulemust toonud, siis see on hea koht, kust alustada. Teha selgeks, miks üks või teine asi ei ole töötanud.
Näiteks on riigi ja kohaliku omavalitsuse toel ellu kutsutud hajaasustuse programm praegu tugevalt üle taotletud. Ainult kolmandik taotlejaist saab sealt raha. See programm aitab elamiseks hädavajaliku hankida. Näiteks puhas vesi tuppa või vesiklosett majja. Mina olen siiani ilma nendeta elanud – saab hakkama. Aga uskuge mind, tuisu või tormiga välikäimlas käia ei ole maaelu romantiline idüll. Ehk – inimestele elementaarsed elamistingimused tagav meede on tegelikult vajalik, aga raha on sinna panustatud vähe. Muidugi alati ei pea ka riik meie eest kõike ära tegema.
“Ega ma nüüd sunnigi kõiki maale elama tulema, aga maale elama minekut ei tohiks samas väga keeruliseks teha.”
Teiseks prooviksin aru saada, mis üldse toimub. Kohalikel omavalitsustel on ju andmed oma territooriumile sisse kirjutatud inimeste kohta. Sealt võiks viimase viie aasta jooksul maale elama asunud inimesed telefoni otsa võtta ja küsida, mis põhjusel nad maale ronisid. Enamik võiks ju ausalt vastata ka, sest "suvakas" niisama maale ei koli. Nendest vestlustest kooruks välja päris hea info.
Võin kinnitada: inimestega suhtlemine on väärt tegevus. Kontoris pastakast asju välja imeda on hoopis keerulisem. Ja kui küsida, et kas soovitaksid ühendust võtta ka sõbra/tuttavaga, kes samuti maale kolida tahab, jätkub kõnesid kauemaks. Küll aga peaks enne välja töötama õiged küsimused – siis saab teada ka õiged põhjused. Näiteks kui inimene ütleb, et ei saa maale kolida, kuna seal pole tööd, ei pruugi see õige põhjus olla. Minu arvates on just Tallinnast ja Tartust väljaspool hoopis kergem tööd saada – konkurents on palju lahjem.
Minu CV Tallinnas on täiesti mõttetu, sest isegi tööintervjuudele ei suutnud ma saada. Lihtsalt nii palju inimesi on minust parema taustaga. Saaremaal aga ei oleks mul tööd leida probleem. Kui siia kolisin, tuli mulle sisuliselt kaks tööpakkumist. Seega ei pruugi vastus "tööpuudus" olla sisuline probleem. Selle uuringuga kogutud väärt teave ei pruugi olla sisend üksnes riigile, vaid ka kõigile, kes maal toimetavad.
Fakt on see, et võrreldes praegusega peab midagi kardinaalselt teisiti tegema. Kui riigikontroll kümne aasta pärast uue aruande koostab, peaks seal juttu olema hoopis Tallinna ja Tartu väljasuremise ohust. Ega ma nüüd sunnigi kõiki maale elama tulema, aga maale elama minekut ei tohiks samas väga keeruliseks teha. Katsetama võiks hakata täiesti uudse mõtteviisi ja tegevustega, anda asjale nii-öelda "startapilik fiiling".
Leian, et meie inimesed on uudsete lähenemiste osas piisavalt vastuvõtlikud. Isegi toidupoed toovad juba ka maal kaupa koju. Polegi igasse külla poodi vaja. Sellise mõtteviisiga tasub ka avalikele teenustele "peale lennata" – ajukurrud hakkavad võbisema ning superhead ideed vanu mudeleid ümber töötama. Vastus "seda ei saa teha" ei tohi olla variant. Suhtumine peab olema "leiame lahenduse selle tegemiseks". Juba neil tunnetustel on vahe sees – üks negatiivne ja teine võimalusi otsiv. Eestlased tahavad alati asju paremini ja mugavalt teha. Seda näitab ka päris mitme "ükssarviku" (börsil noteerimata iduettevõte, mille väärtus ületab miljard dollarit – toim) olemasolu ja nende lisandumine. Ehk kui me ei taha elu maapiirkonnas hääbumas näha, on viimane aeg hakata tegema asju hoopis teistmoodi!
Facebooki postitus