JAANIKA TIITSON ⟩ Hobi põhitööks?

Eesti Vabariigi aastapäeva aktus tänavu 21. veebruaril Lümandas. Elutöö preemia pälvis Jaanika Tiitsoni ema Urve Vakker, kellele tütar kui Lümanda teenuskeskuse värske juhataja andis üle Kohala lapiteki. Foto: Erakogu

“Usun, et kõik oma hobiga sügavuti tegelejad on varem või hiljem jõudnud küsimuseni: miks ma üldse palgatööl käin?” kirjutab Leedri külas tegutsev Jaanika Tiitson. “Kui mõtted kipuvad kogu ärkveloleku aja liikuma ainult oma hobi suunas, siis kuidas sellega toime tulla? Vahest siis proovida oma tähele järgneda?” 

Igaühe tee on erinev, mina läbisin enda omal hiljuti olulise lõigu. 

Olen õmmelnud paarkümmend aastat. Algul omaette, siis juba sõpradele-sugulastele ja ka klientidele. 2008. aastal lõin kodulehe www.lapitekk.ee ning registreerisin end füüsilisest isikust ettevõtjaks (FIE-ks). Nii sai ametlik tee tellimustele avatud. Toona, kümmekond aastat tagasi, oligi “kodukas” põhiline müügikanal. Hinnad kujunesid kõhutunde järgi, tööd oli muu elu kõrvalt pidevalt ees. Tasudes materjalide eest ja ka FIE makse, ei kippunud arvele midagi alles jääma, aga hobi puhul see polegi ju tähtis.

Ühel hetkel said tellimused otsa – saabus sotsiaalmeedia ajastu, kui pelgalt koduleht üksi enam inimesteni ei jõudnud. Pärast kolmanda ja neljanda lapse sündi olin 2017. aastal  jõudnud seisu, kus tuli alustada nullist, õppida tundma Facebooki ja Instagrami. 

Pesamuna tulekuga tekkis dilemma – kas siis, kui ta ühel hetkel lasteaeda läheb, otsin endale palgatöö (kui koju jäin, siis mu varasem ametikoht ei säilinud) või proovin selle endale ise luua, õmblemisest? Hing seda ihkas, riik andis sotsiaalsed tagatised. Lapsed olid küll väikesed, kuid muus osas oli aeg ideaalne – kui nüüd ei proovi, siis paremat hetke ei pruugi tulla.

Vaheldust on vaja!

Mõeldud-tehtud. Asutasin OÜ, käisin digiturundus- ja tootearenduskoolitustel. Tegin uue kodulehe ja sotsiaalmeedia kontod. Investeerisin mitme kuu vanemapalga Facebooki reklaami ja see töötas: leidsin varasemaid ja ka uusi toredaid kliente. Tõstsin üleöö hindu kaks korda, vastavalt koolitustel tehtud kalkulatsioonidele. Tervise huvides otsustasin teadlikult käia trennis ja liikuda. Kogu käive oli ametlik. Tellimusi oli kogu aeg ees, vahel isegi nelja kuu jagu, enamasti aga täpselt nii, et jõudsin muu elu kõrvalt tööga hakkama saada. 

Nii läks aasta-poolteist. Hakkasin tähele panema järgmisi muutusi. 

- Keha hakkas signaale andma. Sundasendid häirisid õlavöödet ja selga. Hullem oli randmete ja küünarliigeste olukord – need ei kannatanud enam vibratsiooni. Kuigi mõni päev masina taha ei jõudnudki, mõjusid aga teised pikad sessioonid. Ühel hetkel tabasin, et tööd teha oli pidevalt natuke valus.

- Olen oma elu jooksul kirjutanud palju projekte ja tegutsenud külaelu valdkonnas. Tihti küsisid inimesed ikka veel mu käest nõu. Kui nägin ideid, mille elluviimiseks oli mu abi vaja, aitasin hea meelega. Paralleelselt olin Lääne-Saare vallavalitsuse ja Saarte koostöökogu juhatuse liige. Ühel hetkel märkasin, et istun õmblusmasina asemel enamiku ajast arvuti taga või koosolekutel. Ja mõistsin, et ka see tegevus tegelikult meeldib mulle! Tundsin õmmeldes puudust vaheldusest ja inimestega suhtlemisest.

- Väikeettevõtja lihtne kuldreegel kehtis: kui ei tööta, siis ei söö. Sissetulekut ei teki, kui toimetad lastega, käid perega reisil või kasvõi osaled koolitusel. Kust tekib puhver, et seda endale lubada?

Saabus 2019. aasta lõpp. Olin oma mõtetes stuudiopinna otsinguil, et ettevõtjana oma tegevust kodunt välja laiendada. Samas oli noorim laps kolmeseks saamas, pidin hakkama end ise kindlustama. Kas jaksan õmmelda veel rohkem ja seda kõike ikka ka nautida? Käed seda ei arvanud. Samas, suure pere emana oli ja on laste kasvamise aegu vaja teatavat stabiilsust. Ma ei saanud ega saa plaane tehes mõelda vaid iseendale. Ennekõike aga tundsin puudust inimestest, asjade ajamisest ja sidemest oma kogukonnaga. 

Just samal ajal otsis vald meile Lümandasse teenuskeskuse juhti. Seisin valiku ees, kas minna edasi stuudiopinna otsinguga või proovida valla tööd. Otsustasin konkursil osaleda – töö sisu oli vanast ajast tuttav, see meeldis mulle ja meil on siin väga tore kogukond. 

Osutusin konkursil väljavalituks ja veebruarist juhin 0,8 koha koormusega Lümanda teenuskeskust. Ühe päeva nädalas pühendan lastele ja õmblemisele. Tunnistan, et naudin praeguste toimetuste mitmekülgsust, töö- ja pereelu head klappi. Õmblemine on endiselt mu südame kutse, aga ma ei pea seda nautides mõtlema majandus- või äraelamiskeeles. Kui tahan, võtan ette heategevusprojekte või kui ise ei jõua, soovitan tellijale hea meelega teisi toredaid tegijaid.

Arvuta oma sammud läbi

Omaenda kogemustele tuginedes, mida soovitaksin neile, kes käsitöö kutset tunnevad ja tahavad seda teha täistööajaga? 

- Arvuta oma sammud läbi: kui palju päriselt teha jõuad, kui suured on kulud ja kas oled võimeline neid katma. Kui vähegi tundub, et asi võiks õnnestuda, tasub kindlasti proovida!

- Tervise hind tuleb arvutada toote hinda. Endale peab jätma vaba aega ehk müüma oma loomingut selle võrra kallimalt, et kehale saaks anda taastumisaega. Näiteks palka võiks arvestada 13 kuu peale (tavaline palgaarvestus tuleks korrutada 1,07-ga). Nii tekiks väike puhver, mille arvelt saaks endale puhkust lubada või katta “mittetootvaid aegu”. 

- Arvutada tulekski alati puhvriga ülespoole. Päriselt ei ole ju võimalik iga päev vähemalt kaheksa tundi töötada – alati tuleb midagi ette. Tavapärase ühikuhinna kalkulatsiooni kõrval tasub ette võtta teinegi, ettevõtja Maire Forseli soovitatud omamoodi tagurpidi meetod: sea endale siht, kui palju soovid kuus teenida. Vaata, kui suured peaksid eesmärgi saavutamiseks olema nii su käive kui ka tunnihinne. Kas see pilt saab kokku reaalne või kuidas saaks selle reaalseks muuta?

Leidub mitmeid karisid. Kindlasti on see üks põhjus, miks, julgen arvata, et 95% ei vea täistööajaga käsitöölistena välja. Edukad on need, kes selgelt eristuvad ja hindavad oma kaupa julgesti, müüvad kallist kaupa üht- ja massitarbevärki teistmoodi, suudavad leida kompromissi oma kehaga (allhanked, tööprotsesside lihtsustamised jne). Ja nagu äris ikka, jaksavad kannatada ära igasugu ettetulevad raskused.

Niisiis, suure tõenäosusega ei midagi uut siin päikese all. Ometi on see omal nahal kogetuna olnud põnev ja hariv teekond. Olen õnnelik, et sellise teadliku katse tegin. 

Olen loomult kaalutleja ja suure pere ema. Vahest seetõttu ei saanud ma seekord teada, mis oleks saanud siis, kui oleksin kõik panused ainult käsitööle teinud. Aga just nii mulle praegu ja siin meeldib. Turvatunne annab mõtetele tiivad ja vabaduse. Elu on põnev. Iga nurga taga võivad oodata uued pöörded. Oskan neid kurve võtta, siis juba selle kogemuse võrra rikkamana.

Ilmus Facebooki lehel “Kohala lapitekid”.