:format(webp)/nginx/o/2020/01/22/12887248t1h6195.jpg)
“Kui meie sadakond vähipatsienti säästavad pealinna asemel kodusaarel keemiaravi saades mituteistkümmend või mitukümmend pikka päeva, mõõtmatul hulgal närvi- ja aja- ja rahakulu, siis oleme teinud väga palju meie saarerahva tervise heaks,” kirjutab SA Kuressaare Haigla nõukogu esimees Kalle Laanet.
Ambulatoorse vähiravi võimalikkusest hakkasime rääkima 2018. aasta suvel. Sama aasta novembris kirjutasin Saarte Häälde pikema arvamusloo “Vähiravi võimalikkusest Kuressaare haiglas”. Džinn oli pudelist välja lastud, erialaliit esitas ridamisi vastuväiteid, et ambulatoorset vähiravi ei saa ega tohi Kuressaare haiglas osutada. Tänaseks on aga unistus reaalsuseks saanud – eile sai esimene vähiravi patsient abi just Kuressaare haiglast.
Järgnevalt lühidalt sellest, mida ma kaks aastat tagasi kirjutasin ehk millise teekonna me selleks läbisime: arutades, tõestades ja vaieldes vähi ambulatoorse keemiaravi võimalikkuse üle Kuressaares.
Eestis haigestub vähki enamvähem 20 inimest päevas. Ma ei hakka arvutama, kui palju tähendaks see rahvaarvu peale jagades haigestujaid Saaremaal, sest see arv on statistiline ega oma sisu. Kardan ka, et see riivab meist paljusid, liiga paljusid. Mõne vähivormi ennetamine on mõnel juhul jõukohane, kuid kahjuks oleme sellel teel alles algajad. Nii jääbki võidelda kurja tõvega nii, kuis oskame ja kuis jõudu jätkub.
Neist oskustest ja jõust Kuressaare haiglas oligi järgmine arutelu ning – aruanne kavatsustest. Nimelt, kas saame hakkama Kuressaares vähi ambulatoorse keemiaravi osutamisega?!
Sadakond patsienti, kes siin meie saarte peale kokku keemiaravi saavad, käivad, kes kuidas, kas kümmekond või mitukümmend korda Tallinnas oma süsti saamas. Kuri tõbi ei vali inimesi elukoha järgi. Nii on Undva või Iide küla inimesel – olgu tal siis tarvis sõita tervise pärast või muul põhjusel – vaja Kuressaare–Tallinna–Kuressaare “otsale” lisada veel 100 kilomeetri kulu. Mõnel vähem, mõnel rohkem. See ja järgnev on meile, saarlastele, liigagi hästi teada.
Kes arvutaks, mida tähendab meie kultuuris seni veel surmahaiguse mainega tõppe haigestunud inimesele igakordne päeva või koguni kahe pikkune reis Tallinna, kodust eemal viibimine, keemiaraviga kaasnevad vaevused, stress, mure omaste pärast, omaste mure haige lähedase pärast?
“Kui saame alguse tehtud, küllap on siis ka Kuressaares teatud aja pärast olemas keemiaravi spetsialistid.”
Bussipilet edasi-tagasi 30 euro ringis, sõidud Tallinnas, kuid ikkagi – palju kordi ja vähemalt 8–9 tundi sõidu peale kuluvat aega, igal juhul terve päev, rääkimata (veel kord) stressist ja muremõtteist enne igakordset ravi, halvast enesetundest ja murest, kas pean koduni vastu, kuidas elan pärast seda...
Aeg on Eestiski, Saaremaast kui alati edumeelsest rääkimata, mõelda ressursile kogumis. Kõigepealt aga – ravi kvaliteedile! Patsiendi stress, erutus, väsimus, lähedaste läbielamised – see kõik on ravikvaliteedi seisukohast väga oluline.
Ja siis kulu: kas tasub sadakonnal patsiendil sõita aastas 10–20 korda pealinna ja tagasi või on kogumina – ja iseäranis ravikvaliteedi seisukohast – parem, kui 50 korda aastas sõidab Tallinnast Kuressaarde spetsialist või ka kaks, et ühel päeval nädalas Kuressaare haiglas ambulatoorset keemiaravi teha?
Ja nüüd siis Kuressaare haigla ees seisnud probleemidest. Asi pole kaugeltki ainult rahas, sest ambulatoorse keemiaravi kabineti sisseseadmine polegi nii väga suur kulu. Asi on asjatundmises, arstides, spetsialistides. Ja töökorralduses, mõttemaailma muutumises.
Keemiaravi pole standardne protseduur, igale patsiendile on igaks ravikorraks ette nähtud oma doos, spetsiaalne lahus. Iga ravikorra puhul peab spetsialist hindama patsiendi olukorda, võimalikke kõrvaltoimeid, vajadusel määrama uue rohu või kombinatsiooni. Siinkohal tuleb jalamaid meelde, et haigla apteek saab senisega võrreldes määratult suurema koormuse, sest ravimid peavad olema õigeks ajaks kohal ja õigeks ajaks vastava päeva patsientidele valmis lahustatud, muudatusteks valmisolekust kõnelemata.
Esialgu ei saa Saaremaa tohtrid kogu selle tööga omapäi hakkama, sest ka vähiravis on toimunud märkimisväärne spetsialiseerumine kitsastele valdkondadele ning see toimub jätkuvalt. Kui aga saame Pärnu ja Kohtla-Järve eeskujul – ja tungivalt jõulisemate põhjendustega – alguse tehtud, küllap on siis ka Kuressaares teatud aja pärast olemas keemiaravi spetsialistid.
Asjatundjad arvavad, et sellise ravikabineti iseseisvaks tööle rakendamiseks kulub 10 ja rohkem aastat. Pikas plaanis aga ongi tähtis ravikvaliteet ja teadmine, et ravi on võimalik saada kodu lähedalt. Kui meie sadakond patsienti säästavad mituteistkümmend ja mitukümmend pikka päeva, mõõtmatul hulgal närvi- ja aja- ja rahakulu, ja nii ikka ja jälle, siis oleme teinud väga palju meie saarerahva tervise heaks.
Täna oleme jõudnud seisu, kus Kuressaare haiglas on ambulatoorset keemiaravi saanud esimene patsient. Mõttest reaalsete tegudeni on möödunud 2,5 aastat. Kui hästi tahta ja eesmärgi saavutamise nimel ühiselt pingutada, siis võivad võimatud eesmärgid muutuda võimalikeks!
Tänan kõiki kaasteelisi, kes panid õla alla vähiravi võimalikkusele Kuressaare haiglas. Eriline tänu Ida-Tallinna keskhaigla juhile Ralf Allikveele ja tema kolleegidele, kelle abiga me ravikabineti tegevust alustada saame.