Kes arvutaks, mida tähendab meie kultuuris seni veel surmahaiguse mainega tõppe haigestunud inimesele igakordne päeva või koguni kahe pikkune reis Tallinna, kodust eemal viibimine, keemiaraviga kaasnevad vaevused, stress, mure omaste pärast, omaste mure haige lähedase pärast?
“Kui saame alguse tehtud, küllap on siis ka Kuressaares teatud aja pärast olemas keemiaravi spetsialistid.”
Bussipilet edasi-tagasi 30 euro ringis, sõidud Tallinnas, kuid ikkagi – palju kordi ja vähemalt 8–9 tundi sõidu peale kuluvat aega, igal juhul terve päev, rääkimata (veel kord) stressist ja muremõtteist enne igakordset ravi, halvast enesetundest ja murest, kas pean koduni vastu, kuidas elan pärast seda...
Aeg on Eestiski, Saaremaast kui alati edumeelsest rääkimata, mõelda ressursile kogumis. Kõigepealt aga – ravi kvaliteedile! Patsiendi stress, erutus, väsimus, lähedaste läbielamised – see kõik on ravikvaliteedi seisukohast väga oluline.
Ja siis kulu: kas tasub sadakonnal patsiendil sõita aastas 10–20 korda pealinna ja tagasi või on kogumina – ja iseäranis ravikvaliteedi seisukohast – parem, kui 50 korda aastas sõidab Tallinnast Kuressaarde spetsialist või ka kaks, et ühel päeval nädalas Kuressaare haiglas ambulatoorset keemiaravi teha?
Võimatud eesmärgid võimalikeks
Ja nüüd siis Kuressaare haigla ees seisnud probleemidest. Asi pole kaugeltki ainult rahas, sest ambulatoorse keemiaravi kabineti sisseseadmine polegi nii väga suur kulu. Asi on asjatundmises, arstides, spetsialistides. Ja töökorralduses, mõttemaailma muutumises.
Keemiaravi pole standardne protseduur, igale patsiendile on igaks ravikorraks ette nähtud oma doos, spetsiaalne lahus. Iga ravikorra puhul peab spetsialist hindama patsiendi olukorda, võimalikke kõrvaltoimeid, vajadusel määrama uue rohu või kombinatsiooni. Siinkohal tuleb jalamaid meelde, et haigla apteek saab senisega võrreldes määratult suurema koormuse, sest ravimid peavad olema õigeks ajaks kohal ja õigeks ajaks vastava päeva patsientidele valmis lahustatud, muudatusteks valmisolekust kõnelemata.