MAAILM ⟩ Karistuseta jäänud kuritegu: massimõrv My Lais
/nginx/o/2021/11/01/14176920t1h71bc.jpg)
9. jaanuar 2021, 00:12
Täpselt viiskümmend aastat tagasi toimus teispool Atlandi ookeani kohtuprotsess USA armee leitnandi William Calley üle, keda süüdistati Vietnami küla My Lai rahulike elanike tapmises. Ehkki keegi sai karistuse kätte, peab Hispaania ajalehes La Vanguardia ilmunud artikli autor Carlos Hernández-Echevarría seda pigem sümboolseks.
See kuritegu oli väga hästi dokumenteeritud. Sündmuskohal tehtud fotodel on jäädvustatud laipade kuhjad ja inimeste (peamiselt naiste, laste ja vanurite) paanika enne surma. Lisaks olid kohtunike käes pealtnägijate tunnistused. Tunnistajateks olid peamiselt USA sõdurid, kes olevat 1968. aasta märtsis Vietnamis My Lai külakeses tapnud ligi 500 tsiviilisikut.
Sõjatribunal algas 1970. aasta 17. novembril ja kestis 1971. aasta märtsini. Süüaluseid oli aga vaid üks – leitnant William Calley. Kohtus ei püüdnudki Calley oma süüd eitada. La Vanguardia kirjutab, et sarnaselt natslike kurjategijatega Nürnbergis ütles ta vaid, et täitis kõrgemalt poolt antud käsku.
Ja nagu natsikurjategijad Nürnbergis, nii mõisteti süüdi ka Calley. Sõjaväeprokurör kutsus kohtus vandemeesteks olnud ohvitsere üles käituma kui riigi südametunnistus. Nii mõistsidki vandemehed leitnant Calley süüdi vähemalt 22 tapmises. Kohtunik määras süüalusele eluaegse vangistuse. Tõsi, üsna pea hakkasid sündmused arenema vastupidises suunas.
1970. aastate alguses läksid USA kodanike arvamused Vietnami sõja suhtes lahku. Kuid ühes oldi siiski üksmeelel: 78 protsenti ameeriklastest oli seisukohal, et William Calley süüdimõistmine polnud õiglane. Sõda toetanud konservatiivid arvasid, et ta täitis oma kohust ja oli kodumaale ustav sõdur. Patsifistid väitsid aga, et noormehest tehti lihtsalt patuoinas. Kõrgemad ohvitserid ja poliitikud, kes kuritöö eest otsest vastutust kandsid, püüdsid nii vaid oma nahka päästa.
Kohtuprotsessi ajal sai Calley pea iga päev tuhandeid toetuskirju. Alabama muusikud salvestasid isegi laulu "Hümn leitnant Calleyle" (Battle Hymn of Lt. Calley), mille singleid müüdi miljonitesse ulatuvas tiraažis üle kogu maailma.
Ameerika sõdurid valasid kogu oma viha kohalike tsiviilisikute peale, keda nad süüdistasid koostöös punapartisanidega.
Alludes avalikkuse survele, tõotas president Richard Nixon, et kohtuasi vaadatakse uuesti üle. Kui uskuda toonast ajakirjandust, sai Valge Maja 25 000 telegrammi, milles nõuti Calleyle armuandmist. Esialgu tegi president midagi muud: ta ei lubanud noormeest vanglasse toimetada. Süüdimõistetul lubati karistust kanda sõjaväebaasis asuvas korteris, kus tal võis käia külalisi ja ta sai teha sporti.
1971. aasta augustis tühistas sõjatribunal leitnant Calleyle määratud eluaegse vangistuse ja asendas selle 20-aastase vangistusega. Tegelikult istus noormees koduarestis vaid ligi neli aastat ja 1970. aastate keskel anti talle armu. Calley oli ainuke, kellele mõisteti mingigi karistus My Lai massimõrva eest.
Ajaleht La Vanguardia kirjutab, et 1968. aasta 16. märtsil saabus väeüksus, kus teenis ka William Calley, helikopteril My Lai külakese lähedusse. Väeüksust juhtis kapten Ernest Medina, kes hiljem kohtus õigeks mõisteti. Tunnistajate sõnul olevat ta sõdureid veennud, et piirkonda pole jäänud ühtegi tsiviilisikut. Seepärast võivad nad kohe tule avada, kui näevad kusagil kedagi liikuvat.
Mis tegelikult juhtus?
Charlie kompanii (nii seda väeüksust nimetati) sõdurid olid Vietnami saabunud umbes aasta varem. Seni olid nad kuude kaupa oma nähtamatut vaenlast vaid jälitanud, kuid vaenlase snaiprite ja maamiinide tõttu olid nad kaotanud juba 28 meest. Seepärast valasidki ameeriklased oma viha välja kohalike tsiviilisikute peale, keda nad süüdistasid koostöös vietkongide ehk punapartisanidega.
Kapten Medina ütles alluvatele, et lõpuks ometi kohtuvad nad näost näkku oma vaenlasega, täpsemalt aga Việt Cộngi 48. pataljoniga, mille võitlejad olid neid korduvalt rünnanud. Tegelikult asus see väeosa hoopiski provintsi teises otsas.
Kõnealusel päeval avastasid Ameerika sõdurid aga küla, kus polnud ühtegi sõjaväeteenistuse eas olevat meest ja kus keegi neid ei tulistanud. Vaatamata sellele tegutsesid ameeriklased julmalt ja vägivaldselt.
Kui lähtuda kohtumaterjalidest, siis hävitasid Charlie kompanii sõdurid küla vaid nelja tunni jooksul, pannes põlema majad, kuhu külaelanikud püüdsid varjuda, panid toime grupivägistamisi ja isegi tükeldasid surnukehi. Väidetavalt olevat leitnant Calley andnud käskluse ajada 150 külaelanikku ühe kraavi äärde, kus nad kõik hukati. Nende seas oli lapsi, vanureid ja isegi lapseootel naisi.
Ohvreid oleks olnud veelgi enam, kui poleks sekkunud USA helikopteri meeskond, kes samas piirkonnas ringi lendas. Piloot Hugh Thompson nägi haavatud ja tapetud tsiviilelanikke. Ta taipas kohe, mis oli juhtunud ja sekkus, andes oma alluvatele koguni korralduse avada kaasmaalaste (st ameeriklaste) pihta tuli, kui nad neid ründavad ja samas vaimus tegutsemist jätkavad.
Kell 11 hommikul andis kapten Medina Charlie kompanii sõduritele korralduse puhata ja teatas oma ülemustele operatsiooni edukast lõpuleviimisest. Ta andis teada 123 vaenlase hävitamisest ja et neilt oli ära võetud kolm relva. Tegelikult tapeti ligi 500 tsiviilisikut, kes ei osutanud mingit vastupanu. Ameeriklastest sai viga vaid üks sõdur ja temagi omaenese süül.
Helikopteri meeskond eesotsas piloot Thompsoniga teatas juhtunust viivitamatult oma ülemustele. Kolonel Henderson, kes hiljem samuti kohtu alla anti, kuid õigeks mõisteti, otsustas aga, et Thompsoni versioon on vale. Tema väitel sai My Lais surma vaid 20 tsiviilisikut ja seda juhusliku vea tõttu.
Toimepandut varjati
Piloot Thompson on aga hiljem tunnistanud, et järgnevatel kuudel püüti teda vaikima sundida ning saadeti pidevalt ohtlikele missioonidele. Ka mitmed Charlie kompanii sõdurid on möönnud, et keegi püüdnuks neid nagu ära koristada. Näiteks saadeti kompanii kohe pärast My Lai tragöödiat 54 päevaks džunglisse, kus sõduritel tuli kannatada nii vaenlase rünnakute kui ka düsenteeria tõttu. Mõned sõdurid väidavad tänaseni, et seda tehti eesmärgiga, et nad ei saaks kellelegi rääkida, mis My Lais tegelikult juhtus.
Siiski oli tapatalguid raske varjata. Olid ju olemas fotod. Seersant Ron Haeberle oli sõjaväe fotograaf ja sel saatuslikul päeval tegi ta hulgaliselt ülesvõtteid. Ametliku fotoaparaadiga tegi ta mustvalgeid ülesvõtteid. Ent teise aparaadiga tegi ta värvilisi pilte, mis avaldati hiljem ajakirjas Life. Need on ühed tuntumad fotod, mis kajastavad Vietnami sõja õudusi.
Hiljem lisandus veel tunnistajate ütlusi. Ajakirjanik Ronald Ridenhour oli 1968. aastal Vietnamis ametilähetusel. Kasutades oma kontakte Charlie kompaniis, sai ta paljudelt selle liikmetelt intervjuu, mis My Lais tegelikult toimus. Kui ta 1969. aasta alguses Ühendriikidesse naasis, koostas ta kogutud materjalidele alusel kirja, mille läkitas 30 kõrgemale sõjaväelasele ja poliitikule. Järgnes ametlik juurdlus. Sama aasta septembris algatati William Calley suhtes juurdlus.
Ameerika avalikkus sai aga My Lai sündmustest teada ajakirjanik Seymour Hershi 1969. aasta novembris ilmunud artiklist, mida illustreerisid Ron Haeberle fotod. Peagi kajastasid seda teemat pea kõik USA suuremad ajalehed ja telekanalid. 1970. aastal sai Hersh oma loo eest prestiižse Pulizeri preemia. Järgnevatel aastatel kirjutas ta korduvalt USA sõjaväelise juhtkonna katsetest My Lai tapatalgud maha vaikida.
1970. aasta märtsis avalikustati ametliku juurdluse tulemused. Selle viis läbi kaitseministeerium. Tulemus oli, et ligi 30 ohvitseri suhtes algatati ametlik juurdlus. Nende seas oli ka üks kindral. Kuid kedagi peale William Calley süüdi ei mõistetud.
Kohtus ütles leitnant Calley, et tema ainus kuritegu oli, et ta "väärtustas oma inimeste elu enam kui vaenlaste elu". Mida vanemaks ta aga sai, seda enam hakkasid tema hoiakud muutuma. 2009. aastal tunnistas Calley, et ei möödu päevagi, mil ta ei tunneks süümepiinu My Lais juhtunu pärast. "Ma tunnen süümepiinu tapetud vietnamlaste, Ameerika sõdurite ja nende pereliikmete pärast. Mul on väga kahju," ütles ta.
Tolleks ajaks oli veresaunast möödunud juba 40 aastat!