:format(webp)/nginx/o/2019/10/11/12643228t1h98a9.jpg)
"Horoskoopi ja pealegi veel tervele majandusharule kirjutan nüüd küll esimest korda elus. Mis on samas praegusel ajajärgul sümptomaatiline enam-vähem kõigile turismiga seotud inimestele," kirjutab Tenerifel turismiettevõtet pidav Olavi Antons, suvesaarlane ja praegu ka talvesaarlane.
Me teeme asju, mida varem teinud pole, sest kõik on omadega totaalselt retrograadis. Vabandan päris astroloogide ees selle termini meelevaldse väärkasutuse pärast ja võtan omaks, et mul pole aimugi, mida see sõna tegelikult tähendab (retrograad – tagurpidi liikuv, vähikäik – toim).
Alustaksin kaugemat tulevikku puudutavast küsimusest – kas turism senisel kujul millalgi taastub? Vastus on jah ja ei. Jah selles mõttes, et juba mõne aasta pärast näeme me päikese- ja suusareisidel samu ja suuremaid numbreid kui praegu, selleks on vaja lihtsalt aega. Kliimamuutused on kahtlemata tõelisus, aga lähemate sajandite jooksul Eestis siiski jõulude ajal päevitada ja meres ujuda ei saa. Selleks tuleb minna mujale.
Ja kuigi absoluutselt kõik globaalsed pandeemiad on aegade algusest alguse saanud Aasiast, unustavad inimesed varsti sellegi ja lendavad jälle ka itta ehk päikesele vastu. Paradoksaalsel kombel annab praegune pandeemia ilmselt puhkusereisidele hoopis vunki juurde.
Esiteks sel põhjusel, mida koroonaga seotud piirangud meie mentaalsusega teevad. Arusaamine, et maailm võib muutuda loetud päevadega ja seni enesestmõistetavana tundunu muutub teadmata ajaks võimatuks, teeb meie ajukurdudesse pesa ja õhutab püüdma päeva, jaguks vaid vahendeid. Nagu möödunud kevade kuulsas rõkatuses: "See on esimene aasta, kui mul jääb Šeišellidele lendamata pandeemia tõttu – siiani pole käinud, sest raha ei ole!"
Teiseks tulebki mängu raha, õigemini seniolematu rahatrükk, millega keskpangad kriisi vastu võitlevad. Kõrvuti positiivse ning paraku suhteliselt lühiajalise toimega on sellel ju ka palju pikema mõjuga tagajärjed. Need enam nii toredad ei ole: raha väärtus põleb heleda leegiga ja hetkel tööeas olevatel inimestel tuleb töötada ilmselt suhteliselt kõrge eani. Selleks tuleb aga olla terve. Et terve olla, peab aeg-ajalt puhkama.
"Massiturismis jääb inim-(likku) kontakti järjest vähemaks ning võimalus päris inimesega päriselt suhelda hakkab üha enam luksuseks muutuma."
Küll mõjutab praegune kollaps kindlasti seda, milline saab olema inimliku kontakti osakaal meie puhkusereisidel. Mullu maikuus sõitsin ühest riigist teise ehk Saksamaalt Rootsi laevaga, mille pardal kohtasin personalist vaid kahte inimest ja neidki nägin laevale sõites läbi autoakna. Tegemist oli paigutajatega autotekil, kes viipega kätte näitasid, kuhu auto reisi ajaks parkida. Hommikul laevalt maha sõites ei olnud seal enam neid ka, kõik lahendas elektroonika.
See tuletab mulle meelde, mismoodi ma mõni aasta tagasi leidsin ühelt vanalt kõvakettalt suure reisibüroo (see on nüüd Go Travel) klientide hulgas korraldatud tarbijaküsitluse baasil tehtud analüüsi. Mitu tuhat reisihuvilist olid tähtsuse järjekorda pannud asjaolud, mis puhkuse kordaminekut mõjutavad. Te ei arva ilma peal ära, mida pidasid reisibüroo kliendid kõige olulisemaks faktoriks aastal 1998. See oli turismigrupi koosseis! Ja siin ei peeta sugugi silmas seda, kas ämm pressib ennast Ungari veinituurile kaasa või ei, vaid jutt käis kogu sellest pundist, kellega reisile minnakse.
Jõllitasin seda graafikut, kuni lõpuks meenus, milles asi. See oli ju aeg, mil jõukamad küll juba lendasid otse ja omadega, aga tooni andsid siiski veel bussireisid Euroopasse ning bussides veedeti ju päevi ja pahatihti ka öid. Kurikuulsad Poola piiriületused ja muu "toredus", vanemad meist ehk mäletavad veel. Selge see, et mõni bussi sattunud vinguviiul, häälekas puritaan või tüütu valvejoodik võis kogu reisi tuksi keerata. Kui me kõik bussidest lennukitesse kolisime, siis see muidugi enam rolli ei mängi, kes su ees või taga need mõned tunnid istub. P.S. Röökivad tited jätan sellest avaldusest muidugi välja.
Minu point on aga, et tänu koroonale astub turism kui tööstusharu veel ühe pika sammu tehnoloogilise klienditeeninduse suunas. Turismitööstusest koroona ajal koondatud inimesi ju enam samasugusel määral tagasi kahtlemata ei palgata. Reisi broneerite internetis, teie küsimustele vastab üldjuhul robot, kulude kokkuhoidmiseks on lennukis pardateenindus minimaalne ja kaugel needki ajad on, kui lennujaamast linna viib teid isesõitev buss. Hotellitoa võtmeks on mobiiltelefon, ei mingeid portjeesid. Automaat- ehk teenindajateta hotellid olid ju olemas ammu enne koroonat.
Massiturismis jääb inim-(likku) kontakti järjest vähemaks ning võimalus päris inimesega päriselt suhelda hakkab üha enam luksuseks muutuma. Toonitan veel kord, et see protsess on käinud ammu, koroona lisas vaid vunki.
Veel üks asi, mis juba käegakatsutavas tulevikus juhtub – need reisifirmad, kes ellu tahavad jääda, peavad seni kuskil kodulehe tagumises nurgas sitsivad kribukirjas punktid üle vaatama, need päevakohastama ja rasvases kirjas esilehele paigutama. Need on punktid, kus kirjeldatakse, mis saab siis, kui reis ühel, teisel või kolmandal põhjusel ära jääb.
Sügisel nägin üht reisibüroo saadetud vastust, kus väga lihtsale ja eesti keeles esitatud küsimusele "Kas ja kui palju ma raha tagasi saan, kui see paketireis ära jääb?" oli vastatud, et kui reis jääb ära, siis käitume vastavalt selle seaduse punkti X lõikele Y ja selle teise seaduse punktidele Z ja Q. Kas nad tõesti arvasid, et kunde tormab nüüd Riigi Teatajat otsima, loeb kõik need punktid läbi, rahuneb maha ja kannab neile raha üle? Muidugi ta ei teinud seda. Pöördus hoopis sinna, kus talle inimkeeli ja arusaadavalt vastati. Need ajad, kus pere kandis kahe kuu palga reisifirma arvele puhkuse eest, mida oli vaja oodata veel pool aastat, ei tule niipeagi tagasi. See usaldus on vaja tagasi teenida.
Veel üks asjaolu – pandeemiajärgne maailm on ilmselt jälle kriipsukese võrra vähem anonüümne kui enne seda. Info on ju tänapäeva kuld. Ja kui Suur Vend on kord mingile andmevoole küüned taha saanud, ei loobu ta sellest ilmselt ka siis, kui enam justkui ei tohiks olla (vähemasti meditsiinilist) õigustust salvestada, kes kellega koos pileteid ostis, kellega kõrvuti lendas ja kellega hotellituba jagas. Küsige mõnelt ameeriklaselt, kui palju pärast 9/11 sündmusi vastuvõetud "ajutistest" meetmetest tänaseks tühistatud on.
Mis tänasesse ja homsesse puutub, siis lennukid ju jälle lendavad. Nüüd on vaja veel pisut kannatust, et esiteks vaktsiinipritsid oma tööd jõuaks teha ja teiseks seda, et nakatumiskordajad globaalselt enam-vähem ühtlustuksid. Ja nii pangakontodel kibelenud kui ka juurde trükitud triljonid hakkavad vaikselt täitma seda tegelikult hoomamatut auku, mis aastaga tekkida on jõudnud.
Lõpetuseks tähtede seisust Saaremaale ka. Küüniliselt võib öelda, et mida tehnoloogilisemaks globaalne massiturism muutub, seda reljeefsemalt tõusevad esile meie tugevused ja müügiargumendid. Saaremaa oli, on ja jääb ilusaks, looduslikuks, väikeseks ja turvaliseks sihtkohaks, kus kohalikel on turisti jaoks aega ning minimaalne on oht, et turist lõpuks hävitab selle, mida ta otsima tuli.