Ajal, mil fookus ei ole veel tulevase valitsuse tegevusprogrammil, tasuks tähelepanu pöörata sündmuse poliitilisele taustsüsteemile. Ja siin ongi koht, kus soovitan kiikri haarata ja okulaarid ookeani taha suunata.
Tuleval nädalal saavad Ameerika Ühendriigid uue presidendi, kui Joe Biden 20. jaanuaril pidulikult inaugureeritakse. Kui USA 45. president Donald Trump neli aastat tagasi ametisse astus, püüdsin siinsamas Saarte Hääles vaadelda, millist mõju meie hoiakutele hakkab avaldama n-ö alternatiivsete faktide esiletõstmine läbi pideva säutsumise sotsiaalmeedias. Manitsesin ajakirjandust tõsiasju au sees hoidma ja kirjutasin: “Tõde on olemas isegi nn tõejärgsel ajastul, kui tähelepanu ja võimu näib haaravat “Salatoimikute”-laadne vandenõuteooriatest toituv mõttelaad.”
Trumpi ja teiste tema tüüpi populistide esiletõus toetus paljuski just niisugusele käsitlusele, mis liideti rahvusliku narratiiviga. Eestis on seda varjamatult esindanud EKRE, kes on püüdnud omastada sinimustvalge, eestluse, looduskauni Eestimaa jt märke, kahjuks osalt ka õnnestunult. Lõks on aga selles, et vähemuste allasurumine viib demokraatia kriisini. Veel kruvide pingutamist “eestluse ja isamaa nimel” ning olemegi jõudmas autoritaarsuseni, kus löögi alla pannakse demokraatlik õigusriik.
Kus aga anarhia võimalik, seal see ka lahvatab. Trumpistide (kelleks on end avalikult tituleerinud ka isa-poega Helmed) toetajaskonda seadsid end eliidivastastena sisse kõikvõimalikud äärmused ja lamemaalased, kelle olemus suuresti paljastus Kapitooliumisse tungimisega. Algul üleskütja rollis olnud Trump, kes lakkamatult valimispettuse jutte (tõenditeta!) kordas, on nüüdseks asunud – vähemalt sõnades – ühiskonda rahustama, et päästa, mis päästa annab. See on aga tagantjärele tarkus.