Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Auguga või auguta – kas selles on küsimus?!

Kuressaare turuhoone. FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Tants Kuressaare turuhoone ümber on käinud juba mõnda aega,” kirjutab Saaremaa vallavalitsuse arenduse peaspetsialist Käthe Pihlak, turuhoone projektijuht. “Maja seisab aga endiselt oma kohal, aeg-ajalt ühele või teisele ettevõttele katust pakkudes, tervikuna mitte kaasa mängides. Ja tervik on see, mida kesklinna nii auväärt maja just vajab.”

Käthe Pihlak FOTO: Saarte Hääl

Kui turuhoone arenduse projekt maikuus minu lauale jõudis, oli selge, et sellega tuleb tõsist tööd teha, hoone funktsioonid ja olemus läbi mõelda. Sisuks pakutud biosfääri programmiala infotuba ja püsiekspositsioon kõnetasid mind kohe ja nii sai hakatud mujalt maailmast häid näiteid otsima. Üheks eeskujuks sai Norra, kuivõrd laual oli ka sügisel Norra taotlusvooru “Muinsuskaitsealad ajaloolistes linnakeskustes” projekti esitamine. 

Norrast leidsime nii partnereid kui ka häid näiteid, kuidas maja kasutusele võtta. Kui internetiotsingus kasutada märksõnu Kistefos, Folgefonnsenteret ja Villreinsenter, saab aimu, mis meid inspireerib ja kellega plaanisime koostööd teha. Eesmärgiks sai siduda turuhoone uus sisu ja ruum. Mõte ajakohaselt sisustatud 17. sajandil rajatud hoonest ei meeldinud siiski kõigile. 

Auk augu kõrval

Siinkohal on paslik mainida, et me ei ole muinsuskaitseametiga tüliõuna närinud. Toimusid küll mitmed arutelud-koosolekud, kuna meie nägemused majast erinevad üsna paljuski. Nii meie kui ka muinsuskaitseameti soov on algusest peale see, et maja edasi ei laguneks ja et see leiaks toimiva funktsiooni. Oluline on ju see, et nii noor kui vana, nii kohalik kui ka turist peaks hoonet huvitavaks ja külastusväärseks. See, et majale võiks tulla seina auke, juurdeehitis või siseosa muutev suurem ümberehitus, on projektimeeskonda motiveerinud majast tegema (uut) vaatamisväärsust. 

Selge on ka see, et sellise hoone puhul on arvamusi palju ja igaühel on õigus seda hoonet kas armastada või vihata. 

Mis siis aga edasi juhtus ja miks turuhoone tänaseni muutmatul kujul seisab? Plaanisime hoone korda teha kolmest erinevast voorust toetust küsides. Tänaseks on neist alles üks, mille vastust veel ei tea. Muinsuskaitseameti “Toetused mälestistele” projektivoorust küsisime toetust, et fassaad korda teha. Meie teine taotlus läks maakondade arengustrateegiate elluviimise toetusmeetmesse, et alustada biosfääri keskuse loomist. Selle taotluse oleme sunnitud ümber tegema. Norra vooru aga taotlust esitada ei saanudki, kuna selleks ajaks polnud meil muinsuskaitseametilt uusi eritingimusi ega ka eelprojekti. Isegi siis mitte, kui projektimeeskonda kuulus ka muinsuskaitseameti Saaremaa nõunik. Pealtnäha kindel toetus jäi saamata.

Kui endine vallaarhitekt Mark Grimitliht tegi kavandi turuhoonest, kus seintes olid avad ja siselahendust täielikult muudetud, oli see ajendatud mõtetest, kuidas on võimalik turuhoonet kaasaegsemas võtmes näha. Mitte keegi pole tahtnud muuta hoone ajaloolist fassaadi. Et aga 1980-ndate algul toimunud tööde käigus säilisid ajaloolisest hoonest vaid välisseinad, ei pea me ainuõigeks kogu maja restaureerida nii, nagu seda viimati tehti. 

Kuna turuhoone ei ole juba mitu aastakümmet töötanud nii, nagu üks turuhoone võiks, on aeg muudatusi teha. Ka mulle meeldiks, kui hoones oleks rohkem valgust, avatust. See võiks tulla näiteks suure erilise ukse kaudu või muud moodi, mida ma täna mõeldagi ei oska. Tõsi aga on, et kui praegusest peauksest sisse astuda, on ruum pime ja madal. Ei teki hubast tunnet. 

Tume tulevik?

“Tallinna linnahalli ettevalmistused konkursiks on kestnud juba nelikümmend aastat!” ütles üks mu sõber poollohutavalt. Loodan, et turuhoonega läheb paremini. Meil ka ei ole enam seda 40 aastat, kuna maja üks sein on peagi avariilises seisukorras. Sajuvesi on seda aasta-aastalt murendanud ja rikkunud.

Alustame nüüd uuesti ehk kuulutame peagi välja arhitektuurikonkursi. Selle tingimusi oleme muinsuskaitseametiga pikalt läbi rääkinud ning kaasame neid ka žürii töösse. Õnneks saab arhitektidele anda tööde esitamisel vabad käed nii siselahenduse kui ka juurdeehitise loomisel. Tõsi – eritingimused soovitavad neid võimalusel säilitada, ent kui tuleb väga hea töö, millega suudetakse põhjendada siselahenduse muutmist, muinsuskaitseamet seda ei välista.

Loodav infotuba on interaktiivne ja ajakohaselt sisustatud ruum, kus külastajad saavad vastused Saaremaaga seoses tekkinud küsimustele. See on koostöökoht turismiinfole, ettevõtjatele, koolinoortele. Tinglikult võib seda nimetada ka UNESCO keskuseks – kohaks, kus saab teadmisi Lääne-Eesti saarte biosfääri programmiala, sellega seotud ürituste, matkaradade, looduskeskuste jm kohta.

Soovime püsiekspositsiooniga tutvustada Saaremaa ja Lääne-Eesti saarte kõige suuremaid väärtusi. Võtame näiteks mere – kui sügav see on erinevates punktides; mitu kalaliiki on Läänemeres, kui palju vetikaid ja mis neist teha saab; kuidas kasutati merd vanasti ja kuidas tänapäeval; missugused on olnud suuremad tormid; kus asuvad sadamad, kus laevavrakid; millal ja kus on nähtud vesipüksi; kustkaudu käisid vanasti laevateed, kust nüüd; kus asuvad parimad supluskohad ja miks need on parimad; kus on kaunimad merevaated jne. Keskusest ei pea saama kõiki vastuseid, ent peaks saama teada, kust neid saab.

Selleks aga, et majja poleks asja vaid üks kord, hakkavad sealses avatud ruumis toimuma teabepäevad, seminarid, töötoad jpm. Ja et maja üksi ei jääks külalisi ootama, siis loodame, et üha rohkem tuleb turuplatsile ka kohalikke ettevõtjaid oma toodanguga. Et tekiks ühendus nii hoone sees kui ka väljas toimuva vahel.

Tänane projektimeeskond muutub peagi – vallas töö lõpetanud töötajate tõttu. Loodame aga olemasolevat jätkata uue ja teotahtelise koosseisuga. Kuressaare turuhoone või kadettide kooli hoone kindlasti väärib seda.

Tagasi üles
Back