/nginx/o/2019/07/29/12419100t1h3419.jpg)
Sain Lümanda põhikoolilt 2021. aasta kalendri, millel pilt 125-aastasest koolimajast. See tõi mulle meelde head mälestused ajast, mil ise seal direktorina töötasin. Tõsi, tegutsesin selles ametis vaid neli aastat – 1960–1964.
LUGEJA KIRI ⟩ Heade mälestuste kool
Praegused külmad ilmad tõid mulle silme ette ammuse päeva talvisel koolivaheajal, mil linnas pidid toimuma suusavõistlused. Lümanda koolile teatati, et kõva pakase tõttu jäävad võistlused ära. Linnasõiduks oli aga meie koolimaja juurde kogunenud hulk õpilasi. Äkki nägin, kuidas suusatades jõudis kaugelt Austla külast kohale Liia Juulik (praegu Liia Hänni) – peas härmatisest valge müts, põsed punased ja mustad silmad säramas. Läksin talle teed keetma, siis selgus aga, et Liia oli juba suuskadel koju tagasi sõitnud – sinna oli kümmekond kilomeetrit.
Kehaline kasvatus oli meil Lümanda koolis au sees, nagu ka muud õppeained. Tänu õpetaja Manivald Jõgile tehti koolis sporti kõrgel tasemel.
Lümanda kooli õpilased olid hakkajad ka koolivälisel ajal. Õpilased Jaan ja Jüri Talp hakkasid valmistama ilusaid kaunistustega vineerplaate ja neid müüma. Kaupluses ju toona mingeid suveniire müügil polnud. Paraku oli toona, nõukogude ajal erakaubandus keelatud. Ütlesin poiste emale, et käsitöö tegemine müügiks on keelatud. Tema, targemana, küsis vastu: “Kas poisid peaksid vabal ajal siis niisama logelema?”
Tagantjärele on mul selle seiga pärast piinlik – nagu mitme nõukogudeaegse seaduse täitmise pärast.