/nginx/o/2021/01/22/13590547t1h49b4.jpg)
“Rahvuslus on oskus hoida õitsvana meie keelt ja kultuuri, mitte meid Euroopast irrutada ja sisepoliitiliste võitude nimel geopoliitilisse lõksu peibutada. Uuel valitsusel seisab ees välispoliitiline ja mainekujunduslik katsumus,” kirjutab vabakutseline ajakirjanik, saarlane Hille Hanso Eesti Rahvusringhäälingu portaalis.
Küllap tunnevad paljud kergendust, et Eestis valitsus kukkus. Aimata võib, kuidas möödunud 21 kuule vaatavad tagasi parempopulistliku partei endised ja praegused toetajad ning koalitsioonipartnerid.
Teises riigis elava ja töötava eestlasena, aga samuti ajakirjanikuna, kes regulaarselt eesti diasporaad intervjueerib*, tuleb mul Eesti maine jutuks pea igas intervjuus. Mida tegi see 21 kuud Eesti mainega?
Ehkki kodumaal arvatakse tihti, et “mugavuspagulased” mujal assimileeruvad, juhtub nii haruharva. Peresid intervjueerides selgub pigem, et neil on südamel, mida Eestist arvatakse.
Enamik neist pingutab iga päev, et Eestiga sidet hoida ning lapsed oskaksid eesti keelt kõnelda. Neile läheb väga korda, mida Eestist teatakse ja mõeldakse. Nad teevad vabatahtlikult seletustööd. Igaüks oma asukohariigis on hästi kursis, kuidas Eestit nähakse täiesti tavaliste inimeste pilguga.
Kaugetes riikides on enamasti eestlased ise need, kes saavad meie riigi mainet kujundada. Hoopis teine on lugu meie lähiriikides, eriti mujal Euroopas, kus ajaloost tulenevalt leidub meie suhtes eelhoiakuid. Just Kesk-Euroopas, Suurbritannias ja Skandinaavias elavatel eestlastel tuleb alatasa rinda pista meie rahvuse kohta tekkinud stereotüüpidega.
Lääneriikides leidus küllalt poliitikuid, kes pidasid meie armsat tsarismi küüsist vabanenud Eesti pisiriiki geopoliitiliseks anomaaliaks. Ajalugu näitas, et kindlate liitlaste puudumise tõttu läks Eesti okupeerimine lihtsamalt. Kui me raudse eesriide taha lõksu jäime, kujutati meid osana Nõukogude Liidust, nii geograafiliselt kui ka mentaliteedilt. Pärast okupatsiooni alt vabanemist saime üleminekuajal tunda teiste riikide haletsust.
Meie kui abivajaja kuvand pole kerge kaduma. Nukraks teeb, kui hästi mujal Euroopas seni mäletatakse Eesti üleminekuperioodi tumedamaid varje – inimkaubitsejaid, vargaid, prostituute, narko- ja relvaärikaid. Nii mõnigi kord tuleb välismaal elavatel eestlastel imestada siinsete naiivse usalduse üle, et mõni matslik poliitik või üksik kriminaalne eestlane ei saa Eesti kuvandit välismaal rikkuda.
Uudiste loogika on paraku kõikjal sama – meelde jäävad skandaalid, mitte ülejäänud tublide eestlaste igapäevased ponnistused. Täpselt sama võime kogeda Eestis, kus tublidest võõramaalastest või pagulastest, kes annavad endast parima selleks, et meil hakkama saada, kuuleb harva. Kui neist üks aga paneb toime kuriteo või terroristliku rünnaku, seatakse ülejäänud temaga ühele pulgale.
Kahtlustan, et omariiklus ja omavahelised kähmlused on eriti parempopulistlike poliitikute eest varjutanud, et enda kehtestamisega ülemaailmsel areenil ning eriti Eesti maine kujundamisega on meil endiselt mõndagi teha.
Muidugi oleme juba üpris kaugele sammunud. 30 aastat kestnud väsimatu töö on aidanud meil saada pildile edumeelse väikeriigina, mis on oma vaimulaadi ja kuuluvuse osas valiku teinud.
Maailma näinud inimesed on kursis, et oleme inimõigusi kitsendavale maailmavaatele selja pööranud, ehitanud üles toimiva õigusriigi ja haridussüsteemi ning isikuvabaduste vallas teeme silmad ette paljudele vanadele riikidele. Teisalt ei oska paljud praegugi Poola torumehel ja Eesti kalkunikitkujal vahet teha, oleme ühteviisi kahtlane element, kes olemuslikult Euroopasse ei kuulu.
Tihti peetakse Eestit hoopis vähem arenenuks, tagurlikumaks ja brutaalse mentaliteediga riigiks, mis on kimpus homofoobiaga ning kus naiste ja vähemuste õigused jätavad soovida. Juba fakt, et kõike rahvuslikku ülimaks väärtuseks pidav seltskond on lörtsinud emakeelt selliste väljenditega, nagu “lilla brigaad”, “homoteerull”, “tolerastia”, tõstatab küsimusi nende aadete siiruses ja seda ka väljaspool Eestit.
Paljude välismaal elavate eestlaste mure ongi see, et populistide valitsuses oleku ajal said paljud teistes riikides samadele eelhoiakutele kinnitust. Matslikud väljaütlemised, verbaalne lajatamine geide, pagulaste, Euroopa Liidu ja teiste riikide riigipeade suunal taaselustasid kiiresti neid ammu eksisteerinud eelhoiakuid.
Sestap on just viimastel aastatel tulnud välismaal elavatel peredel väideldes kinnitada Eesti ühiskonna küpsust ja pühendumist universaalsetele humanistlikele väärtustele.
Minul on näiteks tulnud selgitada Türgi naisõiguslastele, miks Eesti-suguses arenenud riigis on samuti partei, kes Istanbuli konventsioonist taganeda tahab nagu patriarhaalne Türgi valitsuspartei.
Teistel on jälle tulnud nuputada, kuidas selgitada soomlasele – kellele on kõrge naiste osakaaluga valitsus suur ja kaitsmist väärt saavutus ning kes on uhke, et naised on saavutanud ühiskonnas neile õigusega kuuluvad juhtpositsioonid –, et kommentaarid huulepulkade teemal on lihtsalt ühe valjuhäälse oraatori matslikud siseauditooriumile suunatud solvangud.
Kolmandatel on tulnud selgitada taanlastele, kellele kiusamisvaba ühiskond on elementaarne eesmärk ja prioriteediks kõigi inimeste vaimne tervis, miks Eesti riigikogus on jõud, kes ei taha lasta noori psühhiaatri juurde, sest nad on absurdse mõtte küüsis, et nood võivad noortele pähe panna sookorrektsiooni soovi.
Vaid need, kes on Eestis käinud, avastavad, et stereotüübid Eesti kohta ei pea tingimata paika. Aga Eesti külastajaid on suhteliselt vähe. Teadlikkust Eesti väärtusruumist on vaja tõsta veel pikki aastakümneid, kuni meie kuulumine progressiivsete demokraatiate hulka muutub üldtunnustatud tõeks. Et me oleme eestlased, aga vaimult kuulume Euroopasse.
Enam ei tahaks tagasi aega, mil välispoliitikat sisepoliitiliseks kihutustööks ära kasutatakse ning valitsuse liikmed ärplevad meile eluliselt tähtsate institutsioonidega, et näidata kodus oma “sõltumatust”. Ei tahaks tagasi valitsust, kes kisub meid poliitiliselt ja mentaalselt tagasi kahe maailmasõja vahelisse perioodi, kus igaüks ajas oma asja ilma suurt pilti nägemata. Rahvuslus on oskus hoida õitsvana meie keelt ja kultuuri, mitte meid Euroopast irrutada ning sisepoliitiliste võitude nimel geopoliitilisse lõksu peibutada.
Veel ilmale tulemata valitsusel seisab ees välispoliitiline ja mainekujunduslik katsumus. Me keegi ei oska viimastel aastatel tekitatud mainekahju täpselt hinnata. Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmine ja vaenukõne kriminaliseerimine oleksid alustuseks head sammud.
ERRi portaalis avaldatud lugu ilmub Saarte Hääles lühendatult. Täispikka teksti loe SIIT!
*Hille Hanso kirjeldab juba seitsmendat aastat igas kuus ajakirja Pere ja Kodu rubriigis “Halloo, maailm!” Eestist pärit inimeste perede kogemusi välismaal.