/nginx/o/2021/02/02/13609402t1h690d.jpg)
Mida teha olukorras, kus õpetaja on sunnitud kulutama rohkem energiat mõne pidevalt korda rikkuva õpilase “taltsutamiseks” kui ülejäänud klassiga tegelemiseks, halvasti käituvate laste vanemad probleemi aga tunnistada ei taha? Saaremaa toetava hariduse keskuse – endise Kallemäe kooli – direktori Kaire Kiili sõnul on sellisel juhul hädas nii õpetaja kui ka korda rikkuv laps.
Igal käitumisel on teatud piirid. Kui õpetaja kogu aur kulub tõesti vaid korrarikkujatele, siis tuleb mõelda, mida ja kuidas edasi teha. Kindlasti tuleb mõelda, mis sellele korda rikkuvale lapsele parim on. Siiski ei tohiks esimene variant olla selle lapse ärasaatmine. Paraku näen kohati valitsevat kergekäelist suhtumist: kui probleemse käitumisega laps on segav asjaolu, siis parem on ta kusagile mujale saata. Mina olen seisukohal, et enne tuleb kõik muud meetodid ära proovida.
Teisalt tuleb vaadata kogu tervikut. Kui selle lapsega on ikkagi tehtud mitmekülgselt tööd, aidatud peret ja õpetajat, olukord aga paremaks muutunud ei ole – sellisel juhul tuleb vaadata, missugune keskkond oleks sellele lapsele sobivam.
Kui lapse probleemne käitumine jätkub, võib see märku anda sellest, et niisugune keskkond selle lapse jaoks ei sobi. Rääkimata sellest, et teistel pole seal tema käitumise tõttu hea olla. Siis tuleb mõelda teistele variantidele, olgu lahendus siis väikeklass või midagi muud.
Igal juhul olen selle poolt, et võimalikult palju selliseid lapsi integreerida – ükskõik millisel moel. Võib-olla tasuks proovida ajutist üks-ühele-õpet, et õpetaja saaks last paremini tundma õppida ja laps saaks natuke suurema eduelamuse. Vahest õpib laps ka oma käitumist rohkem kontrollima. Minu arvates on üks-ühele-õppele jäämine aga viimane variant – tegelikult see olukorda ju ei paranda. Kui laps on kogu aeg üksi, siis ta ei hakkagi teistega sobituma.
Kindlasti tuleb koostööd teha psühhiaatriga ja tema nõuandeid kuulata. Võib-olla on vaja lapse käitumist ka ravimitega korrigeerida. Ühel hetkel, kui selleks vähegi võimalus tekib, tuleks ta siiski teiste õpilaste hulka tagasi integreerida – alustuseks ehk väiksemasse gruppi. Seejärel vaadata edasi, kui palju laps suudab. Selle juures ei tohi ära unustada õpetajat – temagi vajab abi ja nõustamist.
Tugi ja abi hariduslike erivajadustega õpilasele, tema perele ja õpetajale peab olema pidev. Meie kogemus näitab, et see töö lõpuks ikkagi kannab vilja. Ka meie koolis tehakse riikliku õppekava järgi õppivate lastega vajadusel üks-ühele-tunde, aga nii palju kui võimalik, sobitatakse need lapsed üksteisega kokku. Kui laps vajab aga üks-ühele-õpet, tuleb seda aeg-ajalt ikkagi rakendada.
Meie koolis õpib normintellektiga lapsi kokku kaksteist – riikliku õppekava järgi õpib kaks kuue õpilasega klassi. Alustasime riikliku ehk tavaõppekava järgi õppivate ja keskmise õppeedukusega laste vastuvõtmist mullu sügisest. Esimese hooga tulid meile need lapsed, kelle probleemid olid kõige põletavamad. Moodustasime neist kaks liitklassi – 1.–4. ja 5.–9. klassi lastele. Kummaski on kolm erinevat klassinumbrit.
“Paraku leidub vanemaid, kes oma lapse probleeme isegi ei tunnista ega ole nõus temaga spetsialisti poole pöörduma. Leides, et lapse halvas käitumises on süüdi kõik teised.”
Kõik need lapsed on erinevate probleemidega. Esimene poolaasta oli tõesti hästi keeruline, nõudis meie meeskonnalt väga tõhusat tööd. Panustama peavad kõik – õpetajad, tugispetsialistid, juhtkond. Niipalju kui annab, käime ise tunnis, katsetame erinevaid võimalusi. Ühes klassis on meil abiõpetaja, ühel lapsel on tugiisik. Mõlemad klassid kasutavad mitut ruumi. Paraku ei tähenda see alati, et keegi kellegagi mingil hetkel ei kakle. Iga lapse juurde me ju täiskasvanut panna ei saa.
Kas neil lastel on veel lootust kunagi tavakoolis õppida? Väiksemate laste puhul – miks mitte? 5.–9. klassi laste osas ma paraku kuigi optimistlik olla ei saa. Nad lõpetavad enne kooli, kui me nendega sinnani jõuaksime – nende laste puhul on seni tegemata tööd kahjuks liiga palju.
Mida soovitada õpetajale, kes on hädas tunnis korda rikkuvate lastega? Saan soovitada seda, mida meie õpetajad teevad. Nad peavad usinasti nõu tugispetsialistidega. Nad katsuvad nende laste olemuses selgust saada, leida probleemi põhjused ja otsida võimalusi nende laste käitumise mõjutamiseks. Arutame ja peame üheskoos nõu. Väga palju suhtleme lapsevanematega, väga palju kaasame lastekaitset, et nad vanemaid asjaajamisel toetaks. Et laps saaks abi, mida ta vajab – külastaks psühhiaatrit ja vajadusel manustaks ravimeid. Sealt tuleb tõhus tugi. Kui asjad saab lapse jaoks stabiilseks, on elu oluliselt lihtsam.
Loomulikult mõistan, et suurtes klassides on õpetajal seda keeruline teha. Meil on kummaski klassis ju ainult kuus õpilast. See-eest on need lapsed kõik väga keeruliste probleemidega.
Paraku leidub vanemaid, kes oma lapse probleeme isegi ei tunnista ega ole nõus temaga spetsialisti poole pöörduma. Leides, et lapse halvas käitumises on süüdi kõik teised. Siis jääb loota vaid pikaajalisele tööle ja järjepidevatele selgitustele. Õpetaja, kes abi vajab, peaks kõigepealt pöörduma tugispetsialistide poole, kes peavad olukorda hindama ja aitama õpetajal teha kõik, mis tema võimuses.
Saaremaal tegutseb laste ja perede tugikeskus, kus töötab juhtumikorraldaja. Tema kutsub erinevad osapooled kokku, et saaks hakata juhtumit lahendama.
Kui vanem ikka veel probleemi ei tunnista ja vastu töötab, ei lähtu ta lapse heaolust. Siis oleks mõistlik pöörduda lastekaitse poole, kes saab peret mõjutada.