/nginx/o/2020/08/28/13305483t1h6fda.jpg)
“Linnalegend eurost kui tohutust hinnatõusu mootorist elab häirimatult oma elu kui tulnukas teisest galaktikast,” kirjutab majandushuviline saarlane Aivar Sõrm.
Aivar Sõrm ⟩ Euro kui hinnatõusu pärm?
Paraku ei sõltu inflatsioon parajasti kasutatava rahaühiku nimest, vaid kasutava riigi majanduslikust seisust, käekäigust ja arengutest. Võrdluseks – rubla lõpuaastad paistsid silma mitmesaja-protsendiliste hinnakallinemistega. Krooni kasutuselevõtuga 1992. aasta jaanipäeval hinnaralli taltus, paar esimest aastat oli see pea 100% – kuni jõudis 4 protsendini aastaks 2000. Perioodi hinnatõus oli kaheksakordne, ometi ei tulnud kellelegi pähe süüdistada krooni ennast hinnatõusudes.
Rahvusliku valuuta viimane kümneaastak 2001–2010 kulges väikeste kõikumistega rahulikus, 4-protsendilises inflatsioonitempos, perioodi hinnatõus oli 50%. Üleminekul eurole tõusis inflatsioonimäär aastaks 2% võrra ja taltus viimase kümnendi üldplaanis ligi 2% tasandile.
Kümnendi hinnatõus oli 22% ehk 2,5 korda madalam kui eelnenud kroonikümnendil.
Ehk siis saab selles pildis väita, et euro kaasa toodud hinnatõus – põhiosas ülespoole ümardamised – oli siiski vaid suurusjärgus 2% ühel aastal. Edasine inflatsiooni langus on juba pigem euro teene
Suures plaanis on viimase kahekümne aasta kallinemiste vedurid olnud kulutused eluasemele, alkoholile ja tervishoiule. Toidukaubad on kallinenud samas tempos inflatsiooniga ja tarbimise struktuur oluliselt muutunud ei ole. Varasemast rohkem ei sööda, ent kes jaksab kulutada paremale ninaesisele, seda ka teeb.
Mis puudutab statistikaameti leibkondade tarbimisuuringut, siis usaldada võiks ehk koondnumbrit, mis saadud Eesti kohta kokku. Võrrelda erinevaid maakondi omavahel ja kõrvutada andmeid mingi keskmisega eriti teha ei kannata.
Kui üldse võrrelda, siis lähinaabrite hiidlaste ja läänlastega – tegelikult on see pilt ootuspäraselt üsna sarnane. Mõned silma hakanud hälbed viitavad mitte niivõrd naabrite erinevatele söögiharjumustele või hinnatasemele, vaid tõenäoliselt pigem väikesele küsitlusvalimile.
Saarlased söövad samapalju kui muu Eestimaa ja toidukaupade hinnatase tundub olevat veidi kõrgem kui mandril, samas usaldusväärne statistika võrdleva hinnataseme osas puudub.