“Mina arvan kõigist pühadest väga hästi, olgu need vanad või uued, olgugi et ma neid uusi tähistama ei kipu,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna. “Pühasid on rahvale läbi ajaloo vaja olnud, et nad saaksid lõõgastuda ja muremõtted kõrvale heita.”
KÕNE IFFILE ⟩ Omad pühad on ikka armsamad!
/nginx/o/2020/03/30/13032684t1h5c61.jpg)
13. veebruar 2021, 00:22
Mäletan, et kui need uuema aja imporditud pühad, nagu sõbrapäev ja halloween ka, meile tulid, oli kära ja müra nende ümber väga palju. Kaubanduski pressis peale väga palju rohkem kui praegu.
Mina, kes ma pole nendega lapsest saadik harjunud, ei kipu neid omaks võtma. Mul ei ole nendega hingelist sidet. Kallid on ikka need pühad, mis on minuga kogu elu kaasas käinud: mardi- ja kadripäev, jaanipäev, jõulud, uusaasta.
Uute aegade algul tunnistati ju naistepäev väga punaseks pühaks. Minu jaoks oli see omal ajal päev, kus viisin emale lilli ja omajoonistatud kaardi. Emadepäevast ju toona ei räägitud. Mul on hea meel, et naistepäev on siiski tagasi au sisse tõusnud.
Kui saabuvatest tähtpäevadest rääkida, siis minu silmis on vastlapäev sõbrapäevast alati uhkem olnud. Mäletan, kuidas meil oli alati laual hernesupp või seajalad, mille luudest tehti vurri. Ja muidugi vastlakuklid! Õues olid hanged ja lund tuiskas – nagu üle pika aja ka tänavu talvel.
Talispordiga ma sel talvel veel tegelenud ei ole. Otsisin suusad ja suusasaapad küll üle mitme-setme aasta välja. Tundsin aga – ilmselt vanus teeb oma töö –, et kui on ikka 15–18 kraadi külma ja puhub vinge tuul, no ei taha minna! Läksin hoopis jalutama ja lükkasin moe pärast lund. Värske õhu doosi saab Muhus alati kätte! Kui mõne päeva pärast tagasi Muhusse pääsen, võib-olla panen siiski suusad alla. Vastlakuklid teeme sel aastal ise. Hernesupp ja seajalad on meil laual niikuinii.
Lillede kinkimiseks ei pea tingimata ootama sõbrapäeva. Mulle meeldib oma kallile abikaasale sageli lilli kinkida. Meil on vaasis värsked lilled suurema osa ajast, mitte üksnes sõbra-, naiste- või sünnipäeval.