/nginx/o/2021/01/01/13557456t1h98c6.jpg)
“Ma suhtun vihakõne teemasse ettevaatlikult ja pole kindlasti eraldi seaduse tuline pooldaja,” kirjutab saarlasest filmimees, endine riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni nõunik Ilmar Raag. “Ometi ei hakka ma ka sellele tuliselt vastu võitlema, sest tahaksin rahulikumat ja empaatilisemat sõnakasutust kõikjal.”
Paradoksaalne on aga see, et vihakõne üks laiemaid rakendusi oli võitlus islamistlike terroristide ja Vene impeeriumi propaganda vastu. Lätis ja Leedus pandi Vene föderaalkanaleid just vaenuõhutamise põhjendusel kinni. Samal põhjusel suleti ISIS-e sotsiaalmeedia kontosid ja lehekülgi kogu Euroopas. Nüüd me näeme, kuidas käredamad parempoolsed, olles vastu vihakõne kontseptsioonile, on sisuliselt asunud islami terroristide üleskutseid ja Vene propagandakanaleid kaitsma. Millest see meile kõneleb? Et äärmused sarnanevad üksteisele?
Põhiseaduse §12 lõige 2 sätestab, et keelatud ja karistatav on õhutada rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist, samuti vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Karistusseadustiku §151 “Vaenu õhutamine” sedastab samuti, et keelatuna on määratletud vihkamisele, vägivallale ja diskrimineerimisele avalik üleskutsumine, millele järgnevad põhiseaduses loetletud kaitstud tunnused.
Nüüd on küsimus selles, millised on muutused võrreldes antud vihakõne piiramise regulatsiooniga Eesti seadusandluses?
Facebooki postitus
/nginx/o/2020/12/11/13525406t1h1bcb.jpg)