SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Ma olen siin varem olnud

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Aastal 2016 avaldas teadusajakirjanik Sonia Shah raamatu “Pandeemiad”, mida kirjastused üle maailma asusid mullu innukalt tõlkima ja uuesti välja andma. Raamatu värskete trükile kirjutas Shah eessõna, mis on olemas ka eestikeelses väljaandes (Äripäev 2020). Nimetatud tekstis hoiatab autor meid nii-öelda uue normaalsusega kaasnevate hoiakute eest, mis saabuvad pärast koroonakriisi. Et me ei unustaks tegeleda pandeemiate ja nende tekkepõhjustega. Varem on inimkond korduvalt selle vastu eksinud. 

“Me vaatlesime neid kui välist rünnakut. Me ei mõelnud oma kaasosalusele nende levikus,” kirjutab Shah. Kui me ei pea pandeemiaid ühiskondlikeks nähtusteks, saavad meist tahtmatult patogeenide liitlased ning pandeemiad naasevad uuesti ja uuesti. “Kuid see ei pea sugugi nii olema,” märgib autor.

Aasta on möödas ajast, mil me ühel märtsikuu päeval avastasime end uues ja hirmutavas keskkonnas, mis päädis riigis eriolukorra kehtestamisega. Tuli suvi ja pakkus leevendust… Ning juba me unustasime tegeleda oluliste asjadega. Näiteks sellega, mis saab sügisel. Järgmisel kevadel.

Üksindus ja kohustused

Jah, see lakkamatu koroonateema kurnab ja väsitab. Hommikust peale üks ja seesama. Vanemat põlvkonda rusub üksindus, nooremaid lisandunud kohustused. Eestis on ligi 65 000 last, kes käivad koolieelses lasteasutuses, lisaks algklasside õpilased. Need lapsed peavad jääma koju, aga nad ei saa olla üksi, neil on vanemad, kes käivad tööl. Ja ega kodukontor ka lustipidu ole. Kokk, õpetaja, IT-spetsialist, hingehoidja – need on meie uued kodused sotsiaalsed rollid distantsõppe puhul.

Kui sellest kõigest eelmisel suvel natuke puhkust anti, kasutasime seda rõõmuga. Juhid niisamuti, mis on inimlikult mõistetav. Samas näeme praegu, et näiteks vaktsineerimiskavaga tulnuks tööd teha. Ja kas oli õige, et jõulude ajal ja aasta lõpus ikkagi nii vabalt võtsime? Ilmselt mitte.

Ka kõige targemad teevad mõnikord lihtsaid vigu. Valitsust nõustava teadusnõukoja juht Irja Lutsar tõdes sel nädalal ühes intervjuus, et ta eksis inimloomust hinnates. Ta eeldas, et inimesed käituvad paremini. Aga kas me kujutame ette olukorda, kus nakkuskordaja on madal, aga valitsus kehtestab ranged reeglid. Ei! Me hakkame mässama, poliitikute populaarsus kukub ja võim peab vahetuma. (Olgu siinkohal igaks juhuks lisatud, et Jüri Ratase teine valitsus ei kukkunud sugugi seepärast.)

Halvem on otsustamatus

Otto Richard Pukk, mullu parimaks juhiks valitud tööstur, Saaremaa vägevaima ettevõtte Incap vedaja, ütles mulle sel nädalal Äripäeva raadios, et otsustamatus on halvem kui valesti tehtud otsus. Valeotsuseid saab ümber teha. Lõpuks otsustame ju alati nende teadmiste, faktide ja kogemuste piires, mis meil parasjagu on.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on pidevalt olnud kriitikute märklaud. Asi läks isegi niikaugele, et USA eelmine president Donald Trump teatas, et tema riik lahkub selle mõttetu laua tagant. Joe Bideni üks esimesi otsuseid oli see rumalus tühistada.

Pandeemiate ajalugu võiks meid hoiatada, et päeval, mil me koroonakriisist vabaneme, ei unustaks me selles tuhinas tegeleda kõige sellega, mis aitab järgmist pandeemiat ära hoida. Selleks valmistuda.