Sandaalides sakslased ja tahumatud venelased – millega seletada turistide halba mainet?

Hiina turistid Helsingi toomkiriku trepil Foto: Caro / Andree Kaiser/Caro / Andree Kaiser

Prantslased lõhnavad halvasti, hiinlased lasevad häbenemata kõhutuult, mõned ameeriklased on veendunud, et London on Hispaania pealinn, venelased olevat aga lärmakad ja mühakad. Just sääraste epiteetidega iseloomustatakse sageli turiste. Sel kõigel on siiski ajalooline selgitus, arvab turismi asjatundja Laurent Tissot ajalehes Le Figaro.

Võib öelda, et iga rahva kohta on maailmas levinud kindlad stereotüübid, mis teatud määral on ka õigustatud. Sääraste stereotüüpide kujunemist ja kui palju on neis tõtt, püüdis uurida Prantsuse ajalehe Le Figaro ajakirjanik Anne-Laure Mignot. Selleks vestles ta turismi ja selle ajaloo asjatundja Laurent Tissot’ga. 

Sakslaste sandaalid ja sokid 

Saksa turistide kirjeldamisel mainitakse sageli nende sandaale, mida nad kannavad sokkidega. Laurent Tissot selgitab säärase maitselageduse teket 1774. aastal loodud Birkenstocki-tüüpi jalatsitega. 

Birkenstocke võiks nimetada peaaegu et ortopeedilisteks jalatsiteks. Nende leiutaja eesmärk oli, et jalanõude kandja tunneks end maksimaalselt mugavalt. Sellega on seletatav ka sandaalide populaarsuse kiire kasv. Umbes sada aastat hiljem kandsid Birkenstocki-tüüpi jalatseid pea kõik sakslased, olgu siis sokkide või ilma sokkideta. Pärast turismi kui eraldiseisva majandusharu teket ja läänemaailma demokratiseerumist XX sajandi keskel kandsid sakslased neid jalanõusid sageli ka välismaistel turismireisidel. 

"Täna on see stereotüüp iseloomulik pea kõikidele põhjaeurooplastele alates Skandinaavia poolsaarest kuni Taani ja Madalmaadeni," rõhutas turismiajaloolane Laurent Tissot.  

Halvasti lõhnavad prantslased

Prantsusmaa on tuntud oma kuulsate parfüümide poolest. Seetõttu tundub mõnevõrra veidrana väide, et just halb lõhn olevat üks kõige visamaid stereotüüpe prantslaste kohta, mis on kogu maailmas kinnistunud.  

"Tänu" võlgnevad nad selle eest päikesekuningas Louis XIV-le ja tema õukonnale. Kui paradoksaalselt see ka ei kõla, kuid just peente kommetega, rõivamoode dikteeriv ja väliselt sädelev Versailles oli omal ajal maailma üks räpasemaid paiku. Hügieenist ja puhtusest päikesekuninga õukonnas eriti ei hoolitud ja vannis kümmeldi harva.  

"Tol ajal olid meedikud seisukohal, et just vesi kannab edasi surmatoovate haiguste tekitajaid," ütles Laurent Tissot. "Inimesed olid siiralt veendunud, et mustus kaitseb neid haiguste eest." 

Seega tuli veeprotseduuridest igati hoiduda. Pesemise asemel lõhnastasid nii kuningas kui ka kogu tema õukond end külluslikult aromaatsete parfüümidega. Nii võiski Versailles´ lossi kaunites ruumides tunda üpriski võikaid lõhnabukette. 

Kuid stereotüübil lehkavatest prantslastest olevat veel teinegi põhjus: 2016. aastal läbiviidud Eurostati uuringu kohaselt on Prantsusmaa Euroopa Liidu suurim põllumajandustootja. Paljude välismaalaste jaoks (eriti mõtlevad nii põhjaeurooplased) on aga põllud ja laudad hügieenist ja peentest aroomidest üpris kaugele jäävad objektid. 

Itaallased kui suured seelikukütid

Prantslaste naabritest itaallastest on maailmas kinnistunud aga võrgutajate ja seelikuküttide stereotüüp. "See on kultuuri küsimus," arvas Laurent Tissot. "Itaallased on väga sotsiaalsed inimesed. Nende ühiskondlik positsioon sõltub suurel määral oskusest teiste inimestega kiiresti sõbralikke suhteid luua ja võõrastele meeldida." 

Mida edukam itaallane suhtlemisel on, seda suurem on ka tema autoriteet ühiskonnas. "Lisaks on Itaalia väga katoliiklik riik ning läbi ajaloo on katoliiklus püüdnud sajandeid naistele ühiskonnas piiranguid seada," lisas prantsuse turismiajaloolane.  

Inglased joovad liiga palju 

Britid seevastu on maailmas kuulsaks saanud suurte pummeldajatena, kirjutab Le Figaro. Kas see kuulsus on ka õigustatud? Viimastel aastatel läbiviidud rahvusvahelised uuringud näitavad, et uduse Albioni elanikud on tõesti alkoholi tarbimise poolest maailmas esirinnas. 

Väidetavalt olevat Euroopa esimesed alkoholi tarbimise asutused olnud tavernid, mis tekkisid juba Rooma impeeriumi ajal. Seal pakuti klientidele peamiselt odrast valmistatud kangemat jooki, tänapäeva õlle eelkäijat. 

Keskajal levisid tavernid kiiresti kogu Inglismaal. 1393. aastal hakati neid kutsuma pubideks (lühend ingliskeelsest sõnas public house – avalik maja). Toona andis kuningas Richard II isegi korralduse riputada sääraste asutuste sissepääsu kohale silmatorkavad sildid, et möödujad neid kohe märkaksid. Seega ulatub pubide ajalugu pea 2000 aasta tagusesse perioodi. 

Inglaste alkoholilembusele olevat aga veel üks seletus – ilm ja selle tekitatud vaimne mentaliteet. "Alkohol aitab unustada sompus taeva ja rõske kliima. Seepärast on säärane stereotüüp kehtiv ka bretoonide kohta," ütles Tissot.  

Ameeriklased on harimatud 

Ameerika Ühendriikide ja selle elanikega seonduvad mitmed stereotüübid. Kõige levinum neist on harimatus. Teada on juhtumeid, kus isegi gümnaasiumiharidusega ameeriklane arvab tõsimeeli, et London on Hispaania pealinn. 

"Sellel on mitu seletust. Sageli dateeritakse USA ajaloo algus aastasse 1492. See on aasta, mil Kolumbus n-ö avastas Ameerika," rääkis Laurent Tissot. "Seepärast võib seda maad pidada [kultuuriliselt] väga nooreks, võrreldes näiteks 

Suurbritannia või Prantsusmaaga. Tegelikult algas Ameerika ajalugu palju varem ja see on seotud esimeste migrantide saabumisega Aasiast juba eelajaloolisel ajal. Need inimesed elasid enne Kolumbuse tulekut aastatuhandeid isoleeritult Vanast Maailmast."  

Teine selgitus ameeriklaste säärasele halvale reputatsioonile on riigi suurus. USA pindala on 17 korda suurem Prantsusmaa pindalast. Tissot arvates olevat aga suure pindalaga riigis väga keeruline orienteeruda ülejäänud maailma geograafias. 

Ja veel üks selgitus. Pärast külma sõja lõppu ja kuni viimase ajani on USA olnud ainus üliriik maailmas. Selline staatus on võimendanud selle elanike patriootlikke tundeid ja meeleolusid, mis omakorda tekitas tasapisi olukorra, kus ameeriklased hakkasid ülejäänud maailma vastu vähem huvi tundma. 

"Väga hea näide säärasest mõttelaadist on Donald Trumpi loosung "Taastagem Ameerika kunagine hiilgus ja võimsus"," märkis prantsuse ajaloolane.  

Hiinlased ei tunne häid kombeid

Prantsusmaad külastavad hiina turistid ei torka üldjoontes silma viisaka käitumise ja rafineeritud maneeridega, kirjutab Le Figaro. Nad söövad ja joovad kärarikkalt, ei häbene avalikult kõikjal kõhutuult lasta, sülitavad ja röhitsevad avalikes kohtades, rikkudes seega kõiki Läänes kehivaid käitumisreegleid ega järgi nn euroopalike väärtusi. 

"Ka siin on tegemist kultuuri ja ajaloo küsimusega. Kaua aega oli Hiina muust maailmast isoleeritud piirkond. Sealne [kommunistlik] riik on tasapisi avanenud, kuid Hiina elanikud hakkasid mööda maailma laialdaselt ringi rändama kõigest 20 aastat tagasi," selgitas Laurent Tissot. "Seepärast nad ei teagi, kuidas end välismaal ülal pidada." 

Lisaks ei valda hiinlased inglise keelt ja kui nad seda ka oskavad, siis väga primitiivsel tasemel, mis samuti raskendab integreerumist ja suhtlemist. 

Säärane olukord on Hiina võimudele hästi teada. Viimastel aastatel on sealne valitsus käivitanud isegi koolitused, õpetamaks inimestele, kuidas turistidena ühel või teisel maal viisakalt käituda. 

Tuttav tunne, kas pole? Vanema põlvkonna esindajad peaksid ju mäletama, kuidas nõukaajal õnnekombel välisreisile pääsenud Nõukogude kodanikke eelnevalt instrueeriti, et nad söögilauas ikka viisakalt käituksid ning kasutaksid söömisel nuga ja kahvlit.

Venelased on mühakad ja jõhkardid

Mitte just eriti meeldiv portree. Lärmakad, mühakad, asotsiaalsed ja ebaviisakad – just sääraste epiteetidega iseloomustatakse hotellides ja söögikohtades kõige sagedamini venelastest kliente. See selgub 2013. aastal tehtud uurimusest, mille hiljuti avaldas veebileht Zoomer. 

"Ka sel stereotüübil on ajalooline selgitus. Nagu Hiina, nii oli ka Venemaa [kommunistliku riigikorra tõttu] kaua aega muust maailmast eraldatud. Alles pärast Berliini müüri langemist said venelased võimaluse mööda Euroopat ja maailma vabalt ringi reisida," ütles Laurent Tissot. "Sealjuures kannustas neid soov kaotatud aeg kiiremini tasa teha."

Kõige sellega olevatki selgitatav ka venelaste üleliigne kalduvus tarbijalikkusele, nende  kõrkus ja upsakus. 

"Muide, just seepärast peavad välismaalased vene oligarhe sageli ärimeesteks, kes ei saa elada ekstravagantsete kasukate ja kallite käekelladeta," lausus prantsuse turismiajaloolane. Ta lisas, et pealegi pole venelastel kombeks rahulolematuse korral vaikida ja vaid n-ö nägusid teha. Kui venelastele miski ei meeldi, annavad nad sellest kohe avalikult ja valjuhäälselt teada." 

Loomulikult pole säärane käitumine meeltmööda neile, kes vene turiste majutus- ja söögikohtades vastu võtavad.