HEINO VIPP ⟩ Rannakaluri elu võimalikkusest Saaremaal (1)

, Saarte Kalanduse tegevjuht
Copy
Heino Vipp.
Heino Vipp. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Kaluritele seatakse püügipiiranguid, kuid keegi ei ohjelda kormorane ega hülgeid,” kirjutab MTÜ Saarte Kalandus tegevjuht Heino Vipp. “Ometi hävitavad kormoranid ja hülged kala kordi rohkem kui rannakalurid välja püüda suudavad.” 

Ega selle loo kirjutamisest suurt abi ole ega ka tule. Aga kirjutamata jätta ei saa juba seepärast, et lausvaledest, karjuvast ülekohtust rannakalurite suhtes tuleb teada anda.

Tuleb teada anda ka nendele, kelle ettepanekul tehakse kalapüüki reguleerivatesse õigusaktidesse igal aastal muudatusi (enamasti püügipiirangute kohta). Neid kutsutakse kalateadlasteks, osa neist ka hülgeuurijateks. 

2008. aastal avaldati uuring “Kormoranide kaitse ja ohjamise kava”, mille tellis keskkonnaministeerium. Uuringus tõdetakse, et kormoranidel on kalale hävitav mõju. Kormoranide suure arvukuse ja kalavarude halva seisukorra tõttu on kormoranide ja kalanduse konflikt kõige suurem Väinameres, kus kormoranide mõju on kalavarudele kõige suurem. Väinamere ametlikku kalapüügistatistikat ja kormoranide tarbitud arvestuslikke kalakoguseid võrreldes ilmnes, et 1998. aastal ületas kormoranide söödud kogus mitme kalurite poolt töönduslikult püütava kalaliigi koguse.

Kormoranide hiigelsaagid

Koguseliselt ületasid kormoranid kalureid koha, tindi, latika ja särje püügil. Kormoranide saagi ja töönduspüügi suhe oli 2002. aastal 1950 korda enam lutsu, 767 korda rohkem meritinti, 41 korda rohkem koha. 2002. aastal tarbisid kormoranid toiduks arvestuslikult 1422 tonni, kalurid aga vaid 815 tonni. Kui jätta arvestusest välja merekala räim, kes tuleb Väinamerre vaid lühikeseks ajaks, selgub, et kormoranid tarbivad kohalikku rannikumere kala ligi kuus korda rohkem, kui püüavad kalurid. 

Võttes arvesse kormoranide arvu kasvu, suurenes vahe veelgi kormorani kasuks. Koha püüdsid kormoranid arvutuslikult 100 000 isendit, kalurid 4000 isendit. 2002. aastal sõid kormoranid arvutuslikult 39 tonni koha, kogus koosnes 385 000 isendist. Vahe on umbes 370-kordne. Seega põhjustavad kormoranid Väinameres mitusada korda suuremat kohade suremust kui kalurid. 

“Hülgest on loodud kuvand kui imeilusast mereloomast. Aga on ka teine pool: lõhutud  püügivahendid, rikutud kala püünistes ja söödud kalakogused.”

Sel ajal, kui kalamees ootab, et kala kasvab püüda lubatud mõõduni, on kormoran selle välja püüdnud. Seega ei täida kaluritele seatud püügipiirangud oma eesmärki. 

Olgu märgitud, et eelnenud tekst oli uuringust tsiteeritud. Ilmselt 2008. aastani võisid uuringud kajastada tegelikkust. 

Kormoranide pealetung paraku jätkub. Laidevahe looduskaitseala laiendatakse, kaitseala koosseisu tuuakse veel väikesi laidusid. Tegelikkuses tähendab see, et väikestele laidudele lähenemine on keelatud lähemale kui 200 meetrit. Laiul pesitseb segamatult kormoran, laiule lähenemine ligemale kui 200 meetrit on seadusega karistatav. Masendav.

Mullu novembris valmis OÜ-l SakiConsult kalanduse teabekeskuse tellimusel uuringu “Rannakalanduse visioonid ja tulevikustsenaariumid” lõpparuanne. Uurimisgruppi kuulusid kuulsad teadlased: Jüri Sakkeus, Silja Lassur, Aado Keskpaik. Kõigil on võimalus tutvuda nimetatud uuringuga veebilehel www.kalateave.ee

Lühidalt uuringust. Selles kirjeldatakse rannakalanduse arenguid (kalavarude seisu, Euroopa Liidu  toetusi, kalurite arvukust Eestis ja palju muud). Rannakalureid huvitavad aga ka mereloomad ja -linnud, kellega neil kala jagada tuleb.

Tsiteerin: “Olulisteks kalavarude vähendajateks on merelinnud (kormoranid) ja hülged. 2017. a rahvusvahelise uuringu andmetel söövad linnud ja hülged rannikumeredes 2–3 korda rohkem kala, kui kalurid püüda jaksavad/tohivad. Hüljes armastab eriti lesta, lõhet ja siiga, linnud seevastu rohkem koha, ahvenat ja teisi väiksemaid rannakalu. Ka Läänemeres on kormoranid jõudsalt edasi liikunud. Samas on hüljeste populatsioon jõudsalt kasvanud. 

Hülgekindlamad võrgud on abiks, aga endiselt on püünistes poolsöödud kala ning hüljes on suurim konkurent kalurile kalapüügil.” Pigem on kalur konkurendiks hülgele toidu hankimisel. Hülgeid on Läänemeres erinevate teadlaste hinnanguil 45 000–63 000 isendit.

Kes meist siin loll on?

Minu kommentaar eelnenule. 

Rannarahvas räägib, et täiskasvanud hüljes sööb ööpäevas 45 kg kala. Üks hüljes.

Hüljest on promotud ja temast loodud kuvand kui imeilusast mereloomast. Eks seda ta ongi, eriti hülgepoeg. Aga on ka teine pool: lõhutud  püügivahendid, rikutud kala püünistes ja söödud kalakogused, mis kajastuvad uuringutes. Sellest poolest ei räägi ei teadlased ega keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond. 

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond plaanib kaluritele panna ulatuslikud püügipiirangud, et kaitsta kalavaru. Kui lugeda nimetatud uuringuid, millest väga väikest osa siin tsiteerisin, tekib paratamatult kahtlus, et üks meist on loll.

Viis aastat tagasi mõrda nõudma läinud kalur leiti uppununa. Mõrras oli kolm surnud hüljest. Sel nädalavahetusel kaotas Sutu lahes elu kalur, kelle võrkudest leiti hüljes. 

Mis puudutab püügipiirangute kehtestamist kaluritele, on see kahepalgelisus lausa masendav. Ma ei taha kuulata juttu, et miks kalur midagi ette ei võta. See jutt on ehtne hülge möla. 

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles