Kunagi ammu, ilmselt nii ammu, et keegi seda vaevalt enam Wikipedia või otsimootorite abita mäletakski, loodeti internetist kollektiivse teadvuse ja tarkuse kiirteed.
Aasta-aastalt kinnistub aga tõdemus, et digitaalset toru mööda võib liikuda mistahes kraam pea mistahes kujul. Bitid ja baidid kannatavad inimese välja. Üleilmsesse võrku kanduvad andmed hoolimata sellest, kas neile on tähestikku tundva inimese jaoks arusaadava vormi andnud mõni meditsiiniprofessor või suvaline Andrus avalikus internetipunktis.
Ühismeedial on voli võimestada praktiliselt ükskõik keda ja mida, kuni ülespoole visatud pöidla valuuta käibes on. Sotsiaalmeediaeelsel ajal võis üks või teine mõttevälgatus isolatsiooni jäädagi ning sinna rahulikult surra, ilma et keegi sellest suuremat puudust oleks tundnud. Täna leidub igale pöörasele mõttekäigule alati publikut. Kuskil on ikka keegi, kes ühe hiireklikiga sinu mõtte valideerib ja toetust avaldab.
Mõtetest kasvavad “liikumised”
Jah, ka praegu muutub valdav osa neist mõtetest Facebooki, Twitteri või mõne teise sotsmeediakanali lindil kiiresti riknevaks digiprahiks. Või oleks õigem öelda digituumajäätmeks, arvestades, kui kauaks need vormi võtnud mõtted andmetena kuskile hõljuma jäävad ja ühel väga ebasobival hetkel hammustada võivad.
Ja siis jääb veel see osa avalikku ruumi paisatud mõtetest, millest kasvavad “liikumised”. Üht sellist kollektiivset ajuplahvatust nägime mõned nädalad tagasi, kui kari autodega internetiharitlasi asus “Vabaduse sõidu” koondnimetuse all Eestit koroonavabaks sõitma.