/nginx/o/2019/12/11/12802854t1hd6d2.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/12/17/13534746t1h4aa9.jpg)
“Me teame ilmselt igaüks vähemalt ühte inimest, kes võib argielus täiesti adekvaatselt funktsioneerida, kuid kes usub MMS-i ja kristallide tervendavasse võimesse, juutide üleilmsesse vandenõusse või tont teab millesse veel,” kirjutab saarlane Priit Pruul. “Kas te suudate samas nimetada mõne inimese, kes sellest vandenõuteooriate jäneseurust naasnud on?”
Kunagi ammu, ilmselt nii ammu, et keegi seda vaevalt enam Wikipedia või otsimootorite abita mäletakski, loodeti internetist kollektiivse teadvuse ja tarkuse kiirteed.
Aasta-aastalt kinnistub aga tõdemus, et digitaalset toru mööda võib liikuda mistahes kraam pea mistahes kujul. Bitid ja baidid kannatavad inimese välja. Üleilmsesse võrku kanduvad andmed hoolimata sellest, kas neile on tähestikku tundva inimese jaoks arusaadava vormi andnud mõni meditsiiniprofessor või suvaline Andrus avalikus internetipunktis.
Ühismeedial on voli võimestada praktiliselt ükskõik keda ja mida, kuni ülespoole visatud pöidla valuuta käibes on. Sotsiaalmeediaeelsel ajal võis üks või teine mõttevälgatus isolatsiooni jäädagi ning sinna rahulikult surra, ilma et keegi sellest suuremat puudust oleks tundnud. Täna leidub igale pöörasele mõttekäigule alati publikut. Kuskil on ikka keegi, kes ühe hiireklikiga sinu mõtte valideerib ja toetust avaldab.
Mõtetest kasvavad “liikumised”
Jah, ka praegu muutub valdav osa neist mõtetest Facebooki, Twitteri või mõne teise sotsmeediakanali lindil kiiresti riknevaks digiprahiks. Või oleks õigem öelda digituumajäätmeks, arvestades, kui kauaks need vormi võtnud mõtted andmetena kuskile hõljuma jäävad ja ühel väga ebasobival hetkel hammustada võivad.
Ja siis jääb veel see osa avalikku ruumi paisatud mõtetest, millest kasvavad “liikumised”. Üht sellist kollektiivset ajuplahvatust nägime mõned nädalad tagasi, kui kari autodega internetiharitlasi asus “Vabaduse sõidu” koondnimetuse all Eestit koroonavabaks sõitma.
“Olen proovinud nii hea kui halvaga, huumoriga, püüdnud argumenteerida. Selgub, et see on täiesti viljatu tegevus.”
Mõneski mõttes näitab selliste “liikumiste” tekkimine online-ruumis ja nende kandumine offline´i ehk füüsilisse maailma seda, kui vaba on meie riik ja kui hästi on meil lood sõnavabadusega. Isegi need, kes aeg-ajalt “Isegi nõukaajal oli rohkem vabadust”-plaadi peale panevad, peavad rahunenuna tõdema, et ega neil sel kiidetud nõukaajal lasknuks keegi säärasel moel lõugu laksutada, küllap oleks ikka üsna kiirelt ära diagnoositud ja silma alt minema toimetatud.
Täna on kõik palju vabam, platvorme oma mõtete avaldamiseks on palju ja mõttekaaslaste leidmiseks ei pea allkirju kogudes mööda riiki ringi ekskursioonitama – grupid, kellele adresseerida, on sageli juba teatud karakteristikute põhjal eeldefineeritud. See aga ei tähenda, et sääraseid kogudusi uute hingedega mehitama ei peaks.
Üksnes torm veeklaasis
Nii hoitakse see karavan käimas, kütuseks üha uuemad ja pöörasemad vandenõuteooriad, skeemid, millele annavad ühelt poolt süüdet algatajate karismaatilisus ning selgelt kalkuleeritud küünilisus toita inimeste üsna loomuomaseid kahtlusi ja kõhklusi, et see ühel hetkel rahaks konverteerida. Kuid olgem ausad, sageli ka laiskust ja lollust, vähest haritust ja lugemust, vajadust lihtsate lahenduste ja selgituste järele. Ja siis on veel käputäis inimesi, kes ongi veel ametlikult diagnoosimata – täpselt nii vaba ongi meie ühiskond.
Me võime seda olukorda maapõhja needa. Võime kõiki, kes arvamusi, fakte, valesid, pooltõdesid ja hinnanguid omavahel segi ajavad, idiootideks ja uhhuudeks nimetada – olen seda isegi teinud. Olen proovinud nii hea kui halvaga, huumoriga, püüdnud argumenteerida. Selgub, et see on täiesti viljatu tegevus.
Me teame ilmselt igaüks vähemalt ühte inimest, kes võib argielus täiesti adekvaatselt funktsioneerida, kuid kes usub MMS-i ja kristallide tervendavasse võimesse, juutide üleilmsesse vandenõusse või tont teab millesse veel. Kas te suudate samas nimetada mõne inimese, kes sellest vandenõuteooriate jäneseurust naasnud on? Mina küll mitte.
Ärgem neid päästa üritades siis ise sinna liiga sügavale järele sukeldu. Täpselt nii, nagu ei vii mitte kuskile nende idiootideks sõimamine, ei tekita ka internetis oma “vabadusi” nõudlevate inimeste jauramine rohkemat tormist veeklaasis. Püüame parem hoida sellesse võrku langemast neid, kes meile kõige lähemal.
Aitame teha vahet faktidel ja hinnangutel, sellel, mis on päris ja mis väljamõeldis. Ainult nii saame tõeliselt säästa oma lähedaste füüsilist ja vaimset tervist.