/nginx/o/2021/04/02/13710248t1hf67e.jpg)
“Kogumisvahendina tundub II sammas siiani töötanud mõistlikult ja kui endal puuduvad särtsakamad ideed, siis miks ka mitte. Koos ebalusega, mida riik teha võtab või mis ilmamajanduses toimuda võib,” kirjutab majandushuviline saarlane Aivar Sõrm.
Tantsides pensionisambat
:format(webp)/nginx/o/2021/02/12/13626882t1h2633.jpg)
Teise pensionisamba ümber täna toimuv tants ja trall puudutab vahetult rohkem kui poolt Eesti elanikkonda ehk neid 770 000 inimest, kes on vabatahtlikult või sunniviisiliselt selle samba külge aheldatud.
Käimalükatud reform on tekitanud nii palju emotsioone, et kipub ununema, milleks see asi üldse hea pidi olema.
2002. aastal käivitatud II sammas oli ajendatud tõdemusest, et vananeva rahvastiku ja pensionäride osakaalu hüppelise kasvu tõttu on riigi võimalused elamisväärset vanaduspensioni maksta üha piiratumad. Ja suunatud oli üritus sellele, et stimuleerida ja sundida inimesi soetama endale pensioniikka jõudmise ajaks täiendav rahavaru. Ehk siis riik võttis teatud mõttes ja osaliselt üle rolli eraisiku finantskäitumise kujundamises ning seadustas selle juriidiliselt. Präänikuks sai riigi kahekordne juurdemaks inimese enda panusele + loodetav priske lisatulu investeeringult.
Segadus ja kahtlused
Suuremate tagasilöökideta on see süsteem funktsioneerinud pea kakskümmend aastat. Miks ta nüüd järsku kellelegi hambusse jäi, ei saagi nagu hästi aru. Kilbile tõsteti loosung “Igale inimesele peab olema tagatud tema põhiseaduslik õigus olla mitte tark!” ja esimese hooga üritati terve kogumise ideoloogia allavett lasta.
Reformi kiik jäi küll seisma tasakaalu asendisse – ehk igaüks teeb edaspidi, mis tahab –, aga segadust ja kahtluseussikesi on kaasnenud küll kuhjaga. Niigi kipub selline pikaajaline rahakogumine meie segases maailmas olema kahtlasevõitu äri ja kui riik ka iga natukese aja tagant kannapöördeid teeb, kipub usk ära kaduma. Seda enam kui ümberringi tädi Maalid ja onu Heinod ka ürituse maapõhja vannuvad.
Ühtepidi võib aru saada, et igal aastal riigieelarvest samba toetuseks väljavoolav 170 miljonit eurot on suur raha ja kiusatus täna seda pakilisemateks asjadeks kasutada suur. Samas, teha seda aga kuhjuvale toimetulekuprobleemile alternatiivlahendust välja pakkumata on pire lühinägelik.
Kilbile tõsteti loosung “Igale inimesele peab olema tagatud tema põhiseaduslik õigus olla mitte tark!“ ja esimese hooga üritati terve kogumise ideoloogia allavett lasta.
Aivar Sõrm
Reformi numbriline tulem on üldjoontes järgmine – osalemise II sambas otsustas lõpetada iga viies. Fondide üldmaht 5,4 miljardit eurot väheneb ¼ võrra, keskmine väljamakse koguja kohta ligi 8500 eurot.
Meie maakonna elanikest on lahkujaid veidi alla 3500 ja väljamakse (miinus tulumaks) kokku suurusjärgus 26 miljonit eurot. Kiire arvutus näitab, et maakonna keskmise palgataseme juures ja olles ühinenud II sambaga kohe alguses, võiks kogutu ulatuda tänaseks 13 000–14 000 euro kanti. Ehk siis päris palju on ka meil “poolel teel” lahkujaid.
Olles II sambaga ühinenud aegade algusest ehk teisest poolaastast 2002, tegin sportlikust huvist inventuuri tulemuses ning ausalt öelda ei oska küll väga viriseda. Ise olen maksnud ühe osa, riik kaks osa juurde, ühe osa on investeering nende aastatega veel otsa teeninud ehk sisuliselt on tehtud panus neljakordistunud. Lisaks sellele on fond kätte saanud oma valitsemistasud, mille suurus otse välja ei paista, kuid tunduvad olema suurusjärgus kolmandik-neljandik nende teenitud lisatulust.
Miinuspoolele võib kanda potentsiaalse tulumaksu, kui selle raha kallale minna, ja esimese samba mõningase vähenemise sotsiaalmaksu 4% mõjul. Kogumise mõttes saan ürituse isiklikust vaatevinklist lugeda siiski kordaläinuks. Kui kellelgi teisel on risti vastupidised emotsioonid, oleks huvitav näha matemaatikat, millel see negatiivsus baseerub.
Riigi kohustused pausil
Sootuks kurvemaks, vähemalt esialgu, muutus pilt kogutu baasil pensionipakkumisi võttes. Võib-olla oli ajahetk segane ja vale (2020. aasta IV kvartal), aga esialgsed numbrid nii fondilt kui ka kindlustusseltsilt olid inimväärikust riivavad. Sissejuhatuseks priske lepingutasu, mäng oodatava elueaga ja ootetulemus kogutust ca ¼ kaotamine + kogu raha protsendita pikki aastaid võõrastes kätes inflatsiooni haugata.
Tänased pensionikalkulaatorid küll nagu viitavad võimalusele kogu raha soovitud perioodil kätte saada, aga hinnatõusude sasida jääb ta sellisena ikka. Ehk pakuvad paremaid lahendusi pankade uued sihipärased investeerimisfondid, hetkel nagu piisavat selgust pole.
Kuidas edasi, on jube raske soovitada. Kogumisvahendina tundub II sammas siiani töötanud mõistlikult ja kui endal puuduvad särtsakamad ideed, siis miks ka mitte. Koos ebalusega, mida riik teha võtab või mis ilmamajanduses toimuda võib. Me kõik jääme vanaks ja hea, kui siis ainult riigile lootma ei pea.
Hetkel on riik igatahes oma samba kohustused sügiseni pausile pannud, koos lubadusega maksetega jätkajatele oma osa tagantjärele aastail 2022–2023 ära klaarida, koos protsentidega. Ehk vaatamata riigieelarve nukrale seisule nii ka sünnib.