/nginx/o/2020/11/20/13487036t1h7070.jpg)
Kujutage ette, et teil on seljas seljakott. Ja et see on täpselt 20 kilo raske. Te käite, kott seljas, ja teile läheb vähe korda, mis seal sees on, sest kanda seljakott linnast maale on teie ülesanne, tööandja annab teile tasu, kui seljakoti kohale viite. Te mõtlete sellele, et seljakott, on 20 kilo raske. Ja veel mõtlete te tasule.
Aga nüüd kujutage ette, et te lähete linnast maale oma vanaema juurde ja teie seljakotis on poest ostetud igasugused vajalikud asjad teie vanaemale. Mis kaaluvad täpselt 20 kilo. Võin kihla vedada, et te ei mõtle 20 kilole peaaegu üldse, sest teie mõtted on mujal – kuidas vanaema rõõmustab, mida kõike tarvilikku teil küll kotis on, millise üllatuse te veel lisaks sinna leidsite jne. Ühtäkki ei ole teie seljakott enam sugugi raske. Miks? Sest te armastate oma vanaema.
Proovige ette kujutada, et te kannate sama rasket seljakotti (ikka 20 kilo) ja olete seda viimas inimesele, keda te ei tunne. Sest teie vanaema, keda te armastate, palus teid. Vanaema palus teid, sest tema sõbrannal on hädasti vaja tarvilikke asju, mida teie oma seljakotis nüüd viite. Te seljakott on endiselt kerge, eks ju? Sest te armastate oma vanaema. Kuid kas te väheke mõtlesite ka sellele, mis tasu te selle eest saate?
Aga nüüd proovige ette kujutada, et teil on seljas 20-kilone seljakott, mille hetk tagasi võtsite, sest teile täiesti võõras inimene palus teid. Ja nüüd olete teel maale, viimaks tarvilikke asju ühele teisele täiesti võõrale inimesele. Sest hetk tagasi üks teile täiesti võõras inimene palus teid. Kummaline olukord, kuid nii on. Ise olite nõus. Kui raske on teie seljakott nüüd? Vastake iseendale, aga ausalt.
Keda te nüüd armastate, et seljakoti raskus ei oleks oluline? Kas te nõustusite võõra inimese palvega, sest keegi tõi kunagi teie vanaemale tarvilikke asju samal viisil? Kui te nõustusite seljakoti kohale viima kedagi armastamata, kas on kusagil keegi, kes ehk armastab teid? Ja kas see muudab teie seljakoti kergeks?
Mis paneb inimesi vabatahtlikult, omast vabast ajast sõitma ühel õhtul sadakond kilomeetrit omaenda kütusega kuskile maapiirkonda, et öösel metsas otsida talle täiesti võõrast inimest, küsis kord Püha kiriku õhtulauas õpetaja Anti. Seda enam, et isegi kutse tulla otsingule appi edastas sellele vabatahtlikule talle täiesti võõras inimene.
Igal otsingul kohtan ma uusi inimesi. Kõigi nimed ei jää mulle kohe meelde, aga te tulite kohale ja kõik te tulite esimesel korral kohale just selles viimases lõigus kirjeldatud juhul – kandma seljakotti, mida palus teilt võõras inimene, et viiksite selle teile võõrale inimesele.
Teil on vastus, kui kerge oli teie seljakott sel esimesel korral. Sest väga paljud teist on tulnud ja korduvalt tulnud kandma seljakotti teile täiesti võõrale inimesele. Miks? Armastusest.
Me aitame armastusest. Me aitame armastusest omasid ja tunnistagem – me aitame meile võõraid samal põhjusel – armastusest.