20 aasta pärast võiksid lapsed olla meie mentorid

Mairold Vaik Foto: Saarte Hääl

“Miks mitte eesmärgiks võtta, et aastaks 2030 on pooled õpilastest üle läinud mentorlussüsteemile,” pakub täiskasvanud õppija, saarlane Mairold Vaik Äripäeva esseekonkursi Edukas Eesti 200. kirjutises.

Üha enam on kuulda arvamusi, et väiksemad koolid, väiksemad klassid ja isegi grupid oleks see tee, mis enamikule õpilastest õppimises sädeme silmadesse tagasi tooks. Isegi distantsõppe kvaliteedi ja tõhususe tõstmiseks. Tasemegruppidele üleminek toimubki juba mitmes põhikoolis, tagamaks tahte ja isegi õhina õppimiseks õpilastele jõukohasel viisil.

Uuemad taseme- ja nn mentorgrupid ei peaks olema seotud ühe koolimaja või piirkonnaga, veebi teel saaks näiteks mõnesid loenguid valida erinevate koolide õppejõududelt. Mõnes koolis on kontakt- ja distantsõppe kombinatsiooni ka juba rakendatud, Vormsi kool alustas sellega rohkem kui viis aastat tagasi.

Süsteem paindlikuks!

Ajaloo lõikes on koolimajade kaupa lapsi õpetatud suhteliselt lühikest aega, aga eks see olnud ka inimarenguks ja elukeskkonna kiiremaks uuenemiseks vajalik (see õppevorm võeti kasutusele ilmselt elementaarse lugemis- ja arvutamisoskuse massiliseks levitamiseks). 

Selline õppekorraldus ei pruugi tänapäevasel infoajastul olla enam kõige tõhusam ja mõjusam. Seepärast tuleks ehk lahti öelda praeguse koolikorralduse jäikusest õppimiskohtade, -aegade, 45-minutiliste tundide ja kõige ülejäänu puhul, mis praegu tundub elementaarne.

Igal mentoril võiks olla jõukohane grupp õpilasi, üldjuhul umbes viis. Mentorid oleksid lastele eelkõige eeskujuks ja autoriteediks. Mentorid õpetaksid eelkõige endast nooremaid, aga elukestva õppe jooksul võivad nooremad mingist hetkest hakata õpetama endast vanemaid (näiteks neid, kes soovivad vanemas eas õppida midagi uut, võrreldes selle valdkonnaga, millega on varem kokku puutunud).

Ma ei pea võimatuks, et mu enda lapsed võivad 20 aasta pärast õpetada mindki, et saaksin olla parem oma tegevustes, töös või isegi parem mentor (nooremate jaoks).

Õppetsüklid ühe grupiga võiksid kesta üldjuhul 180 päeva kaupa ja usinatel 120 või isegi 90 päeva kaupa. Iga 180 päeva järel toimuks hindamine, kuidas grupp on koos õppinud, vajadusel vahetataks õpilasi gruppide vahel või siis järgmiseks tsükliks võivad grupid olla ka mõnevõrra suuremad või väiksemad.

Õppetsüklid peaks läbi aasta üksteisele järgnema, aga vajadusel tuleb teha ka nt 30-päevaseid pause. IT-süsteemide abil saab lapse arengut seirata ja pidevat tagasisidet korraldada ning selle põhjal järgnevaid otsuseid vastu võtta.

“Kui õpitavasse uudishimulikult süveneda, siis ei oleks see ilmselt ka kurnav ja väsitav, mis nõuaks pikki koolivaheaegu.”

Grupid võiksid olla valdkonnapõhised – on kas reaalainete grupid ehk kasvõi spordigrupid, aga lapsele peab võimaldama ka valdkonna vahetusi, katsetamaks, kas mõni muu valdkond sobib. Õppetsüklite süsteem peaks soosima katsetamisi, ei peaks kartma tsükleid, mis praeguste kriteeriumide järgi kvalifitseeruksid ebaõnnestumiseks.

Vähemalt praeguses põhikoolis võiksid õppetsüklid mentoritega varieeruda füüsiliste loengutega suuremate gruppidena klassides või distantsõppel. Väga palju loenguid saab ka ette salvestada nii, et neid saaks aeg-ajalt üle vaadates kasutada aastaid.

Mitte ainult pedagoogid

Kuna mentoreid oleks vaja tuhandeid, peab riik neid värbama ja koolitama ka nende hulgast, kes ei ole igapäevaselt pedagoogid. Mentorid võivad olla nii tööealised inimesed, oma pere liikmed kui ka pensioniealised, kes soovivad end jätkuvalt haridussüsteemis rakendada. 

Mentorite abil toimuks ka praktikaõpe ja õpipoiste väljaõpe, mitte ainult loengute ja harjutuste põhine õppetöö. Mentorite selekteerimine peaks tagama selle, et sobivad grupid saaks kokku tsüklite kaupa, mentorite jaoks oleks tehnoloogiline ja digitaalne tugi ning tööriistad + toetav foorum.

Õppetöö võib olla just nii intensiivne, kui grupp jõuab. Kui keegi hakkab maha jääma või edenema kiiremalt, saab mentorit vahetada. Laste arengu tasemete seiramisel ja hindamisel saab panna kokku grupi nendest, kes suudavad ühesuguses tempos ettenähtud aja jooksul õppida.

Mentoreid võiks vahetada iga 180 (90 või 120) päeva järel, aga võib ka jätkata sama grupiga. 

Puhkused lepitakse kokku, pikki suvevaheaegu ei peaks olema, pedagoogide, mentorite süsteemi administreerijad ja mentorid saaksid ise iga 180 päeva tagant hinnata, kas nad võtaksid 30 kuni 90 päeva jooksul vaheaja näiteks oma teadmiste täiendamiseks või oma põhitegevusele keskendumiseks.

Mentor võib oma põhitööga jätkata, aga peab oma lastega olema (virtuaalselt?) kontaktis ülepäeviti vähemalt tunni. Riik peab tagama toetusesüsteemi neile, kellele on vaja tasustada lastele pühendatud aega, aga osa mentoreid võib tööd teha ka missioonist. 

Mentorluse süsteem ei vajaks ka suuri koolihooneid ja laste liikumisi ühel ajal suurte gruppidena, mis tekitab muu hulgas ummikuid.

Mentorlusõpe võib olla praegusest õppekorraldusest kallim, aga see tasub end ära. Kui lastel on huvitav ja nad saavad eeskujuks oleva mentori juhendamisel uudishimulikult õpitavasse süveneda, siis ei oleks see ilmselt ka kurnav ja väsitav, mis nõuaks pikki koolivaheaegu.

Mentorõppele üleminek eeldab ka kaheksatunniste tööpäevade ümbermõtestamist, töö ja elukestva õppimise ühildamist ja selle juures ka õpetamise soodustamist, et tahetaks olla mentor. Kõige paremini õpitakse ja arenetakse teisi õpetades.