SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Sajab… ei, kahesajab

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Miks ümmargused arvud tunduvad meile tähtsamad kui teised? Miks me näiteks tähistame juubeleid? Ilmselt võiks sellele küsimusele vastata süvafilosoofiliselt, aga võib leida ka lihtsamaid vastuseid, millest ükski pole väär. Üks niisugune vastus võiks olla, et ümmargused numbrid on lihtsalt esteetiliselt ilusad. Nagu kenad mälestusmärgid verstapostidena inimese elukaarel.

Kui 9. aprillil kuulsin Edinburghi hertsogi, prints Philipi surmast, oli mu esimene mõte, et, oh, mees saanuks juunis 100. Samas, mis loevad need mõned kuud, kui on elatud selline pikk, tähelepanuväärne ja seiklusrikas elu kuninganna Elizabeth II abikaasana?

Ümmargused teetähised seostuvad mälu ja mäletamisega ning seoste loomisega. Eestlasest maailmakuulus mälu-uurija Endel Tulving on oma ilmselt tuntuimas teadustöös käsitlenud episoodilist ja semantilist mälu. Esimene on sündmused ajas ja ruumis ning teine keeleline ehk mõistmine. Kes tahab ja kel hammas peale hakkab, uurib lähemalt. Mina jäin kenade numbrite ja mälu eripära üle mõtlema aga seetõttu, et käesolev kolumn Saare Hääles on omamoodi eriline.

Jah, head lugejad, see on meie 200. kohtumine neil veergudel. Aitäh, kaasteelised!

Esimene lugu “Suure maa” rubriigis ilmus 9. novembril 2012. Nüüd on kaks viimast numbrit aastaarvus omavahel kohad vahetanud, ligi kümnend möödunud. Kui palju on selle aja jooksul juhtunud Saaremaal, Eestis, maailmas, minu ja teie elus! Nendest väikestest lugudest on saanud justkui ühe saartelt pärit ajakirjaniku tagasihoidlik kroonika. Üks peegeldus sellest, mida oleme mõelnud, milliseid sündmusi läbi elanud, millised on ühiskonna hoiakud ja ootused.

Ümmarguste arvude ja suurusjärkudega ning mäluga seostub üks käesoleva nädala teemasid. Koroonakriisist taastuv maailmamajandus on rahatrüki tuules astumas inflatsiooniajastusse. Nõudlus kasvab, hinnad tõusevad. Räägime viimasel ajal ka sellisest möödunud aja nähtusest nagu defitsiit.

 “Nendest väikestest lugudest on saanud justkui ühe saartelt pärit ajakirjaniku tagasihoidlik kroonika.”

Nooremad kolleegid teavad küll mõisteid, aga kui miski ei ole teadliku elu ajal juhtunud, siis ei mäleta. Ja kohati – ei usu. Küllap paljud lugejatest mäletavad, kuidas 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses inflatsioon sääste õgis. Mis 10% aastas – 10% kuus! 

Äripäeva peadirektor Igor Rõtov meenutas, kuidas Tallinna kaubamajas jooksid ettevõtlikud poisid ühest valuutapunktist teise ja teeninud valuutat vahetades rubla-dollari kursi pealt vaheltkasu. Mulle meenus, kuidas käisin Tartus ülikooli lahtiste uste päevadel. Bussipilet Kuressaarest maksis enam kui 400 rubla, samas kui Nõukogude piletimasin võimaldas vaid 9.99.

Kooli kantseleisse viisin meetrite pikkused piletirullid! Meenutuseks veel: 10% aastainflatsioon oli viimati 2008. aasta finantskriisi ajal. Aga ajaloo võlu on nimelt selles, et ehkki kõik justkui kordub, pole see kunagi päris täpselt nii, nagu ta oli.

Kui minu käest küsitakse, et kaua ma kirjutan, olen ikka vastanud, et seni, kuni toimetus minult lugusid ootab. Sest toimetaja tunneb oma lugejat. Teemad ei lõpe kunagi. Priit Pärnal on üks groteskne koomiksilaadne karikatuur, kus ühel pildil langevad taevast vihmana arvud “100” ja teisel “200”. Ehk siis sõnadega: sajab ja kahesajab. 

Meie elus juhtub pidevalt tähelepanuväärset ja kummalist, mida me märkame, ja kui amet nõuab, kirjutame üles.