“Praegu teame kõik, mis on esmane täna ja praegu. Loodame, et koroonatõvest me siiski pääseme. Jäätmeid toodame aga edasi ja sellega seotud probleemid ei kao,” kirjutab Anne Oolup, endine Kuressaare linnainsener.
Kas jäätmemajandus on teisejärguline?
Eesti jäätmemajanduse areng on vist ajale jalgu jäänud. Eestil on probleeme Euroopa Liidu nõuete täitmisega jäätmete sorteerimisel, realiseerimisel, taaskasutuses. Riiki ähvardavad EL-i nõuete täitmata jätmise korral trahvid. Viimase uudise järgi on meil juba tekkinud ka prügiärikad.
Eeskujuks Bornholm ja Gotland
Töötasin taasiseseisvumise järgsel aastakümnel Kuressaare linnavalitsuses linnainsenerina. Toona me tegelikult alustasime tänases mõistes jäätmemajandusega. Siis peeti seda hirmus tülikaks, ent sellele vaatamata vajalikuks tegevuseks.
20 aastat tagasi olid meie teeääred ja metsatukad prahti ja prügi täis, puudus lepinguline jäätmekogumine elanikelt jne. Meie head toetajad Gotlandi omavalitsus Rootsis ja Bornholm Taanis näitasid meile aga oma arenguteel tehtud vigu ja ka toonaseid võimalusi.
See oli meie jaoks hea eeskuju oma tee alustamiseks. Samas rõhutasid rootslased ja taanlased, kui suurt tööd rahvaga see nõuab, et koos alustada ja edasi minna. Mul on hästi meeles nende arvamusavaldus, et samasugusesse seisu, nagu nemad tol ajal, jõuame meie Eestis paarikümne aastaga. Ma ei uskunud siis, kuid nii on see tõesti kujunenud. Kogesime oma rahvalt mõistmist ja kaasatulekut, ent ka vastuseisu.
Samas toonitasid Gotlandi ja Bornholmi omavalitsuste esindajad, et iga omavalitsus suudab oma inimestega lahendada küll sorteerimise ja kogu prügi kättesaamise teema, kuid riigil on väga tähtis roll prügi edaspidise käitlemise arengu planeerimisel.
Tundub, et see riigi osa ongi praegu komistuskiviks kujunenud. Õnneks on meediakanalid viimasel ajal võtnud oma ülesandeks selgitada rahvale, millised on toodetavate jäätmete (pakendi jne) omadused, ja uurida sorteeritud prügi kasutamise võimalusi.
“Mingil juhul ei tohi me jäätmemajanduse arengus seisma jääda või, veel hullem, tagasi minna. Võtkem kõik asja ikka mõistusega ja pakkugem lahendusi.”
Paraku võimendab ajakirjanduse kriitiline lähenemine veelgi arusaamist, et sorteerimine on täna “paras jama” ning et taaskasutada saab vaid tühist osa jäätmetest. Nõnda tekitab see olukorra, et ka need, kes on siiani püüdlikult jäätmeid sorteerinud, löövad lõpuks käega. Osaliselt sorteeritud jäätmed põletatakse aga koos Iru elektrijaamas.
Jäätmed – iga kodaniku teema
Ma ei ole jäätmete teemaga küll päris mitmeid aastad lähemalt tegelenud, kuid ei ole kuulnud avalikest kanalitest midagi Euroopa Liidu nõuetega kooskõlas olevast Eesti jäätmemajanduse arengukavast. See võiks ju olla samuti üldrahvaliku huvi orbiidis nagu metsanduse arengukavagi. Selles osaleb jäätmetootjana ju iga Eesti kodanik.
Inimestel võivad tekkida ka järgmised küsimused:
- Võib-olla on siiski õigem hakata jäätmeid suuremas mahus põletama? Sellel on kindlasti ka positiivseid külgi.
- Taaskasutatavate jäätmete üleandmise eest võiks jäätmetootja saada veel nähtavamat kompensatsiooni. Sel teemal tegutsevad kogu maailmas ja nüüd ka meil Eestis eelpool mainitud prügiärikad.
- Koostamisel on maakonna biojäätmete käitlemise kava. Mida uut see endaga kaasa toob? Selle kohta esitas juba küsimuse Kudjape Ümberlaadimisjaam OÜ juhatuse liige Riho Nook (“Prügifirma peab biojäätmete uuringut jalgratta leiutamiseks”, Saarte Hääl, 8. aprill).
Kõigile nendele küsimustele on kindlasti ka vastused, kuid rõhutan veel kord: jäätmed on iga kodaniku teema. Mingil juhul ei tohi me jäätmemajanduse arengus seisma jääda või, veel hullem, tagasi minna. Võtkem kõik asja ikka mõistusega ja pakkugem lahendusi.
Puhta tuleviku nimel peaksime me jäätmemajandusest rohkem rääkima ja mitte ainult kritiseerima.