“Laurentiuse kellaga on samamoodi nagu kaitseväe orkestriga – nii kaua, kui ta on olemas ja töötab, peetakse seda enesestmõistetavaks,” ütles EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaan eile Kadi raadio saates “Keskpäev”.
Laurentiuse kiriku kell – mitte üksnes ajanäitaja
Laurentiuse kiriku ja raekoja kell telliti Miitavi ehk praegusest Jelgava linnast 1860. aastal. Mõlemad kellad ehitas nõukogude aja lõpus, 1988. aastal oma parimate oskuste järgi ja vastavalt tollastele võimalustele taas üles kellameister Uldo Aarnis.
Kuna kaks aastat tagasi remonditi Laurentiuse kiriku torni, pandi kell seisma. Tellingute paigaldamiseks võeti sealt mõned osad lahti.
Hääl magajat ei ärata
Pärast poolteist aastat kestnud renoveerimist, mil taastati kiriku fassaadid, püüti käivitada ka kella, aga pinged kella mehhanismis ja kulumised olid oma töö teinud. Nii saigi käivitada poolteist kella. Kui linna poole on eri suundadesse näha neli kellafassaadi, siis üks käis enam-vähem, üks natuke, kaks aga ei käinud üldse. Kellade sihverplaate vaadates võis tunduda, nagu kehtinuks Kuressaares neli ajavööndit. Nüüd aga näib kiriku torni poole vaadates, et aeg on üldse seisma jäänud.
Kui nalja visata, on Laurentiuse kellaga samamoodi nagu kaitseväe orkestriga – nii kaua, kui ta on olemas ja töötab, peetakse seda enesestmõistetavaks. Kui tekib oht, et orkester ei saa enam koos harjutada ega esineda, on asjalood halvasti. Ning kui kellameister ei jaksa enam torni ronida või ei suuda kella selle eakuse tõttu käivitada, jääks aeg justkui seisma.
Nüüd on lootus kell taas korda ja õigeks saada. Muidugi on see suur töö.
Meie esimene mõte oli kella mitte ümber ehitada, kuna see on ajalooline ja rariteetne. Praktilistel kaalutlustel ja kella töötamise seisukohast ei ole see aga mõistlik. Paari aasta jooksul toimunud arutelude tulemusena on jõutud sellise lahenduseni, et kella ajaloolisi detaile eksponeerime me kiriku tornis – vaatamata sellele, kui kerge või raske, aga sinna on siiski võimalik pääseda – ning kella enda ehitame ümber elektri pealt töötavaks.
“Meie kaugem soov on see, et kunagi kõlaks Laurentiuse kirikus ka kellamäng – nii nagu see kõlab Tartu raekojas, Viljandi Jaani ja Tallinna Jaani kirikus.”
Soovime ju kõik, et linnaruumis saaks täpset aega näha ja kuulda kella löömas. Kellameister Toomas Mäeväli kinnitusel on võimalik kell seadistada nii, et selle heli magajate und ei segaks.
Iga sihverplaadi taha pannakse eraldi mootor, nii et kell saab igas suunas näidata õiget aega. Keskse juhtpuldi abil saab aga valida erinevaid löögisagedusi, samuti jumalateenistuste, kiriklike talituste või näiteks rahvuslike tähtpäevade puhul kelli helistada. Seda saaks teha kas distantsilt või ühest konkreetsest kohast nupule vajutades. Praegu peab kellamees selleks iga kord üles torni ronima.
Kell augustiks korda
Juuli lõpp, augusti algus on see aeg, mil kell võiks taas õiget aega näidata ning selle heli üle kesklinna kosta. On ju 10. august meie kiriku nimipühaku, püha Laurentiuse mälestuspäev.
Töödeks on meil eelarves arvestatud 14 000 eurot. Sellest 9000 eurot sai Laurentiuse kogudus Saaremaa vallast kirikutele eraldatavast toetusest, 5000 eurot on aga alles puudu. Arvestades Laurentiuse kiriku kella kui sümboli väärtust, siis ei ole see summa väga suur. Usun, et saame selle heade annetajate abiga kokku. Igaüks saab aidata, tehes annetuse EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse kontole EE78220000112 0090672 Swedbankis, märksõnaga “kirikukellad”.
Meie kaugem soov on see, et kunagi kõlaks Laurentiuse kirikus ka kellamäng – nii nagu see kõlab Tartu raekojas, Viljandi Jaani ja Tallinna Jaani kirikus. See muudaks ka Kuressaare kesklinna atraktiivsemaks. Miks mitte kellamäng Kuressaare linna heliteosega ja purskkaevu tööga sünkroniseerida?