:format(webp)/nginx/o/2020/09/07/13330965t1h887f.jpg)
“Enamik vastuoludest inimese ja looduskeskkonna vahel on paraku meie enda provotseeritud, olgugi et me ise seda tunnistada ei taha,” kirjutab kalur ja loodushuviline Hillar Lipp.
REPLIIK ⟩ Hoidkem oma merd ja metsa
/nginx/o/2020/02/17/12948701t1h2285.jpg)
Mereta ei oleks me need, kes oleme. Kuidas tagada kalaressursi taastumine ja juurdekasv meid ümbritsevas rannikumeres, kus tuleviku kalavarude arengu paneb ohtu merekeskkonna halvenemine?
Energiavajadus aina kasvab. Meretuuleparkide arendamise eeldus on aga mere avatud tuuleväli. Mis saab aga rannakalapüügist ja jätkusuutlikust elust rannaaladel?
Oleme olukorras, kus peame ehk muutma aastasadu toiminud elatusviise ja tegevusi. Veel kümmekond aastat tagasi olime häiritud mitmetest kalade võõrliikidest merekeskkonnas. Vähenevate räimepüükide tõttu on need võõrliigid saanud aga üsna oluliseks püügikalaks kalurile ja kulinaarseks toidukalaks toitlustajatele.
Tundub, et riiklikul tasandil juhitakse maaelu ja rannakalandust kontoritest sedasi, nagu neid valdkondi väga ei tuntaks, eirates neil aladel töötavate praktikute teadmisi. Ikka ja jälle kuuleme meediakanalites kedagi “talupojamõistust” kiitmas.
Meie valitsuste ja rahva uhkuseasi olgu loodushoid! Hoidma peame nii oma metsa kui ka merd.
Metsamajandamisest me loobuda ei saa, aga üldine raierahu kevadel metsalindude pesitsusperioodil peaks olema enesestmõistetav.
Teeb ärevaks, et maailmas on vähemalt 25% imetajatest ja 12% kaladest kantud punasesse raamatusse. Kahepaiksetest kuulub mageda vee varude vähenemise või puudumise tõttu ohustatud liikide nimistusse ligi 2000 liiki.
Meie, inimesed, nagu teisedki liigid maakeral, peame õppima kohanema aina muutuvas looduskeskkonnas. Paraku on see aina kasvava rahvastiku tõttu üha keerulisem.
Kui me ise ei kohane, asub loodus erinevaid populatsioone omal moel, näiteks erinevate viiruste abil reguleerima. Kas inimkond jääbki taudidega lõputut võitlust pidama?