/nginx/o/2021/05/27/13806398t1h9a9f.jpg)
“Huvitav, kas mõni Zimbabwe kõrge ametnik või koguni haritlane mõistaks meie suhtumist Kingissepa kujusse?” arutleb muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.
Kuressaare ja Zimbabwe
Mida ühist leiaksime Zimbabwel ja Kuressaarel? Andeka otsija saak oleks küllap rikkalikumgi, piirdugem meie siinkohal ajalooliste isikute, toponüümide ehk kohanimede ja uuema, poliitkorrektsuse elu labastava ajajärguga.
Zimbabwe on riik lõunapoolses Aafrikas Limpopo ja Zambezi jõe vahel, piirinaabriteks Lõuna-Aafrika, Zambia, Botswana ja Mosambiik. Eestist oma 12 korda suurem... no ja Saaremaast ikka ka natuke suurem. Aga kuidas oli Zimbabwe nimi varem? Peamiselt Rodeesia, Lõuna-Rodeesia. See nimi oli tuletis Cecil Rhodese nimest, Cecil Rhodes (1853–1902) oli aga mees, kelle tegevus mõjutab Aafrikat ja teistegi maailmajagude inimesi üllataval kombel veel kaasajalgi.
Tänaste, isegi mitte tagantjärele, vaid üldse uute kategooriate kohaste, uutele alustele ja väärtustele rajatud teadmiste kohaselt oli Rhodes kolonisaator, nõukogude aja kõnepruuki kasutades – imperialistlik anastaja.
Ta oli oma aja tüüpiline julge ettevõtja, kartmatu seikleja nii maateaduse kui ka majanduse mõttes. Teemandikaevandustega teenis ta pöörase varanduse, mida oli valmis jagama kasulike asjade tegemiseks, näiteks ka Oxfordi ülikoolile väga suure annetusena.
Üks suurejoonelisemaid mõtteid oli Kaplinnast Kairosse, täpsemalt Port Saidi, see tähendab läbi kogu Aafrika ehitatav raudtee, mis jäi siiski teostamata, kuigi mitte Rhodese tõttu.
Ja nüüd taheti Rhodest kujutav skulptuur Orioli kolledži seinalt maha võtta. Nojah, siiski ei võetud, aga surve oli tugev, eriti pärast seda, kui orjakauplejast Edward Colstoni kuju Bristolis maha võeti.
Kommunistist kurjategija Kingissepp
Kuressaare kesklinnast Viktor Kingissepa kuju äraviimine tundus omal ajal ja tundub ka täna ainuvõimaliku teona. Kingissepp oli end kommunistliku ilmavaatega õigustanud kurjategija, kelle ainukeseks maailmaajalooliseks saavutuseks ütles Indrek Tarand – selle tiitli asjus muidugi naljatamisi –, et Kingissepp rajas punase terrori käigus koonduslaagrid juba ammu enne Hitlerit.
Muinasjutud teeme samuti kõik ümber, kuna neist selgub, et mees ja naine olid erinevad!
Huvitav, kas mõni Zimbabwe kõrge ametnik või koguni haritlane mõistaks meie suhtumist Kingissepa kujusse? Sellele mõeldes olen valmis mõistma neid, kes soovivad kõrvaldada Rhodese skulptuuri ühe maailma tuntuima ülikooli fassaadilt. Kuid teisalt... See on brittide ülikool, asub Ühendkuningriigis – kas see on meie asi otsustada, kelle kuju nad hoiavad ja kelle oma maha võtavad?
Nii et ühiseks kogemuseks Zimbabwes ja Kuressaares on ajalooliste isikute skulptuurid ja nende saatus tänase tarkuse ja elukorralduse juures.
Valgevene lippude lugu Riias alles kogub tuure – küll näeme selleski diplomaatilist pretsedenti, kuid Valgevenes on linn nimega Bobruisk. Bobruiski kesklinnas on pretensioonitu skulptuur koprast – vene keeles ongi kobras bobr (бобр). Ootan huviga, millise ettekäändega seda kõrvaldama hakatakse...
Kogu see heietus on ajendatud hoopiski Pipi Pikksukast ja sellest, et rootsikeelseist raamatuist rääkimata, ka paljudes tõlgetes on juba kõrvaldatud ja veel rohkemates kavatsetakse kõrvaldada sõnad “neeger” ja “neegrikuningas”. Kuna Pipi ema oli taevas ingliks, siis jääb kas mõnel religioossel või siis vastupidi ateistlikul seltskonnal nõuda, et ka see Astrid Lindgreni loominguline, nõtke, südamlik ja sügavalt kasvatuslik asjaolu raamatuist kõrvaldataks.
Kirjutame muinasjutud ümber!
Muinasjutud teeme samuti kõik ümber, kuna neist selgub, et mees ja naine olid erinevad! Ja kirjutame ümber kogu varasema kirjanduse, kõik romaanid ja muude žanrite teosed, millest ilmneb, et naistel ei olnud pika ajaloo vältel peaaegu mingeid õigusi! Seega ka näidendid, eriti veel ooperid... Ahaa, siis on ju vaja uuesti luua ka vanade ooperite muusika! Ja kõik see peaks ju olema riiklik tellimus!
Näete siis, kuhu jõudsime – jälle vandenõu juurde. Küllap see on töötute kirjatsurade ja heliloojate vandenõu, see Pipi Pikksuka ja teiste teoste ümberkirjutamine – et nemad tööd saaks.
Tegelikult aga – millal küll terve mõistus meie ümber jälle natuke ruumi saab?!