“Üks löök veel nüüd, läks! Selga vastasele ei pööra!” Sääraste hõigete saatel treenisid väsimatu Olev Väina õpilased Kuressaare gümnaasiumi terviserajal ajal, mil koroonapiirangud saalidesse veel ei lubanud. Täna 81. sünnipäeva tähistav Olev Väin teab, mis on enesekaitseoskuste väärtus, olles seda korduvalt omal nahal kogenud, ning töötab endiselt selle nimel, et oma teadmisi noorematele edasi anda.
“Kui ma olin 4-aastane, kasvatas mind vahepeal üks Muhu õigeusupapp Feodor Tsoitski, sest ema oli Saksamaal Ravensburgis koonduslaagris. Seal peres räägiti vene keelt ning siis sain ka mina selle keele endale külge, aga ega ma seda kuigi hästi rääkima jäänud, kui praktikat polnud,” märgib Olev, kelle isa langes Teises maailmasõjas ja ema naasis koonduslaagrist 1945. aasta sügisel. Õpetajaametit pidav venelannast ema pani poja pärast tollase Kingissepa 1. keskkooli 7. klassi lõpetamist hoopis vene kooli, kus nii olud kui ka omavahelised suhted olid tunduvalt karmimad kui eelmises koolis.