Muudkui laienegu mere poole, kui on ohutu. Aga ju siis niiväga ohutu ikka ei ole, keskkonnakaitse ei laseks merd virtsaga reostada! Ja ilmselt on asi ka transpordis, kus autod olevat nii-nii kindlalt suletud ja kaitstud.
Sõnnikut ei saa vedada ja eriti peale laadida ilma haisu ja virtsaniredeta. Steriilne sõnnikuvedu ei ole odavalt võimalik ja rahalugemine on äris peamine.
Gaasihais levib kaugele
Loomi on Saaremaal üha vähem (laupäevases Saarte Hääleski ilmus uudis nn veisepõuast), nooremad inimesed tarbivad loomseid tooteid üha vähem ja seega neid polegi enam palju vaja. Kuidas sellisel juhul tehast käigus hoida, kui tooret pole? Eks peab hakkama sõnnikut sisse vedama nagu siiani Eestisse vanu autorehve ja prügi? Millised on need vähekasutatavad maanteed, mida mööda koormad Sikassaarde jõuaksid? Üldteedel pole pidev sõnnikuvedu mõeldavgi. Kes nende eriteede sõidetavuse kinni maksab? Ja väga hästi korras peavad nii kallite autode puhul need teed olema igal hetkel.
Nüüd aga gaasihaisust. Küsimusele tuleks minu fantaasia kohaselt põlastav vastus stiilis “ooh, thänaphäeval on shellised vastumeetmed olemas, et...”.
Tean, loen palju. Koroonaravim on ka olemas, aga ainult Trumpi ja Boris Johnsoni taolistele, lihtinimeste jaoks liiga kallis. Nii on ka “shellised” kaitsevahendid JetGasile kättesaamatud või ei raatsita neid kasutusele võtta.
Miks ma seda arvan? Aga minge jalutage kergliiklusteel piimatööstusest mööda! “Soodsa” tuule korral on gaasihais Smuulist tulles juba Tehnika-Kalevi ristmikul tunda. Tuleb KEK-i maja tagant ikka korralikult. Ja vaikse ilma korral ei tohi vanem inimene sellel kergteel üldse liikuda, sest hais levib sadade meetrite ulatuses ja kui noor läbib tee kiiruga, siis vana loivab selle mürgi sees tükk aega.