/nginx/o/2021/05/31/13814941t1h3866.jpg)
“Sikassaarde, 500 m linna piirist on kavas ehitada kogu maakonna sõnnikuhoidla, et toota metaani,” kirjutab Kuressaares Smuuli rajoonis elav Erina Selder. “Kui seda gaasi tehakse Kullimäel reoveepuhastis, miks siis on vaja teises linnaservas ka haisutama ja reostama hakata?”
Muudkui laienegu mere poole, kui on ohutu. Aga ju siis niiväga ohutu ikka ei ole, keskkonnakaitse ei laseks merd virtsaga reostada! Ja ilmselt on asi ka transpordis, kus autod olevat nii-nii kindlalt suletud ja kaitstud.
Sõnnikut ei saa vedada ja eriti peale laadida ilma haisu ja virtsaniredeta. Steriilne sõnnikuvedu ei ole odavalt võimalik ja rahalugemine on äris peamine.
Loomi on Saaremaal üha vähem (laupäevases Saarte Hääleski ilmus uudis nn veisepõuast), nooremad inimesed tarbivad loomseid tooteid üha vähem ja seega neid polegi enam palju vaja. Kuidas sellisel juhul tehast käigus hoida, kui tooret pole? Eks peab hakkama sõnnikut sisse vedama nagu siiani Eestisse vanu autorehve ja prügi? Millised on need vähekasutatavad maanteed, mida mööda koormad Sikassaarde jõuaksid? Üldteedel pole pidev sõnnikuvedu mõeldavgi. Kes nende eriteede sõidetavuse kinni maksab? Ja väga hästi korras peavad nii kallite autode puhul need teed olema igal hetkel.
Nüüd aga gaasihaisust. Küsimusele tuleks minu fantaasia kohaselt põlastav vastus stiilis “ooh, thänaphäeval on shellised vastumeetmed olemas, et...”.
Tean, loen palju. Koroonaravim on ka olemas, aga ainult Trumpi ja Boris Johnsoni taolistele, lihtinimeste jaoks liiga kallis. Nii on ka “shellised” kaitsevahendid JetGasile kättesaamatud või ei raatsita neid kasutusele võtta.
Miks ma seda arvan? Aga minge jalutage kergliiklusteel piimatööstusest mööda! “Soodsa” tuule korral on gaasihais Smuulist tulles juba Tehnika-Kalevi ristmikul tunda. Tuleb KEK-i maja tagant ikka korralikult. Ja vaikse ilma korral ei tohi vanem inimene sellel kergteel üldse liikuda, sest hais levib sadade meetrite ulatuses ja kui noor läbib tee kiiruga, siis vana loivab selle mürgi sees tükk aega.
Olen ikka mõelnud: kes need lekked küll kinni maksab? Küsimus on retooriline, muidugi maksab kinni see, kes piimatööstuse tooteid ostab. Kütusekulu on ju üks komponentidest, millest koosneb toote hind. Ja antud juhul loeb see kogus, mis tsisternidesse pumbatakse, mitte see, mis liini liigutama jõuab.
“Põlvkondi linnas elanud inimesed paraku ei tea, kui vägev värk on virts ja millise visadusega see imbub aina laiemale ja sügavamale, igast kaitsest aja jooksul läbi.”
Ilmselt meie vallavolikogu ehitus- ja keskkonnakomisjoni liikmed sealkandis sageli ja iga ilma-tuulega ei jaluta. Aga tehke paarikuune või, veel parem, igapäevane aastane eksperiment ja kõndige seal. Jalgsi. Kas pärast ikka veel tehase asukoht “ainult küsimusi” tekitab? Volinikud, kes ei ela Smuulis ja kelle lapsed siin aias-koolis ei käi, võivad arvata, et asi neid isiklikult ei puuduta.
Palju tähtsam probleem on aga ähvardamas ja see puudutab juba kõiki linnaelanikke, nii ühisveevärgi kui ka erakaevude tarbijaid. Nimelt: kui ligidale jääb virtsahoidla Unimäele. Just nimelt ligidale, sest praegusel juhul liiga kauget kohta pole olemas. Ja kui kõrgel-madalal on veesooned?
Mitte kas, vaid millal reostub linna joogivesi?
Muidugi tuleb vastus, et betoon ja ehituskile ja kaitsekile ja tänapäevased vahendid ja ehituskeeluvööndi puudumine ja uuringud, mida isegi nõutud pole... Jne, et “nõmedaid tülikaid” rahustada.
Põlvkondi linnas elanud inimesed paraku ei tea, kui vägev värk on virts ja millise visadusega see imbub aina laiemale ja sügavamale, igast kaitsest aja jooksul läbi.
Eestis on kogukondi, kus on saastajate ja reostajatega aastaid võideldud ja kohut käidud. Mõnikord on see lõppenud pisikese riigipoolse kompensatsiooni ja ärakolimisega. Kas mõni saastaja on vastutama pandud?
Küllap sellegi ehitusplaani teoks saades tuleb 5–10–15 aasta pärast nurina peale JetGasilt ametlik teade, et “meie andurite järgi on kõik normi piirides”. Kes seab neid piire? Kui sageli ja kes taatleb andureid? Õhule ja veele ei tohi olla “normi piire”, lihtsalt puhas on ainuõige.
Ilmselt lisataks oma teatele veel, et sitamaitse ja hais joogivees on lihtsalt “kokkusattumus, millel ei ole meie tehasega mingit kinnitust leidnud seost ja probleem oleks tehasetagi aja jooksul nii ehk teisiti tekkinud”.
Kuigi hirmujutt JetGasist ilmus Meie Maas, siis Saarte Häälde kirjutan selle pärast, et Meie Maa sama päeva, 28. mai juhtkiri naeruvääristab juba ette linnaelanike hirme ja vastuseisu sellele tehasele. Miks küll? Miks see leht seda ettevõtmist nii pooldab? Erapooletut juhtkirja olnuks etem lugeda.